Jüri Keskpaik: linnud edastavad Jumala tarkust

Uplinna talu Läänemaal keset metsa elab ja hingab koos looduse ja Loojaga. Ja peremees Jüri Keskpaik samuti. Koos Karuse koguduse diakoni Meelis Malkiga, kes samuti koguduses loodushoidlikku suunda toetab, sain ühel suvepäeval võimaluse ses imelises rahupaigas viibida.

«See 5 ha ümber talu olen kuulutanud Elulaiguks,» ütleb Jüri Keskpaik, kes on selle metsatalu omanik 1975. aastast. Viimased kakskümmend aastat elab ta seal üksi. Lapsed on suured ja oma elu peal. «Elu viis meid lahku,» ütleb ta abikaasa kohta. «Tema on rohkem linnainimene. Mina ei saa linnas elada, seal jään ma haigeks.»
Narvas sündinud linnuteadlase ja looduseuurija Jüri Keskpaiga on elu toonud tagasi juurte juurde. «Minu vanavanaisa Hendrik oli Üxküllide juures Vigalas ja sealt ta saadeti siia Kuke kõrtsi pidama. Vanaisa sündis 1863, mina 1936; vanavanaisaga on meil täpselt 100 aastat vahet, tema sündis 1836,» juhib ta tähelepanu huvitavale arvude kombinatsioonile.
«Enne sõda oli ema meditsiinitöötaja Narvas diakonissihaiglas ja isa linnavolikogus. Kunagi hiljem sain teada, et mu ema oli isegi miss Narvaks valitud,» meenutab mees naerdes.
«Sõda peksis kõik laiali. Saksa autojuht tõi meie pere sõja jalust oma riisikol kullatüki eest Kilingi-Nõmme. Nii pere siia sattus ja liikus edasi ühest paigast teise, kuni lõpuks jäi paigale Pärnusse.»

Looduse suletud ringkäik
Talu ümber kasvavad suured põlipuud: kuused, vahtrad ja igivana pärn. Õuealale jääb Palvekivi. Õues on taastatud kiviaiad, kuid puuduvad piirdeaiad, et metsloomad saaksid ka õuel kõndida. Eemal asub 2009. aastal laotud Metsaaltar, Jüri Keskpaiga püha paik palveks ja mõtiskluseks.
Kasvuhoones kasvavad kartul(!) ja tomat. Mõlemad taimed nööridega üles tõmmatud. «Ma ajan kartuliga juttu, kui kastan teda, siis ta tahab, et ma teda näpistan. Kartulile see meeldib ja ka tomatile,» ütleb loodusemees. «Kõik peab elama, inimene peab ise selle asja hingestama. Ja siis ka liivatera hakkab elama.»
Jüri Keskpaik ütleb, et palve ja suhtumisega suudab ta hingestada kõike. «Ma ise metsa ei lähe ja metsast midagi ei võta. Küttepuud ostan naabrilt, kellele see on äritegevus.»
Ma ei märka õuel elektriliine ja küsin, kas elu käib siin küünlavalgel. Peremees naerab ja ütleb, et elekter tuleb maa-aluse kaabliga. Raadiot majas ei ole, küll aga on arvuti ja mobiiltelefon. «Iga on juba selline, et ilma telefonita ei saa,» ütleb loodusega harmoonilises koosluses elav mees.
Läbimõeldud on tal ka olmejäätmete ja väljakäigu tühjendamine. «Süsteem peab olema kinnine. Ma ei saa ju visata väljakäiku metsa alla. Selle tõttu on mul kasvuhoone ja õunapuud. Veed lähevad õunapuude alla, sageli kaaliumtuhaga segi löödud. Tavaline lehtpuu tuhk, sellel on kaaliumisoolad sees. Kuivkäimla sisu kaevan kasvuhoonesse maa sisse umbes poole meetri sügavusse, et taime juured ligi pääsevad. Muidu on sisu kange, aga tuhaga segi löödult ei ole nii kange. Toas on mul spetsiaalne kuivkäimla, tualettlaud peal ja puha, võõras ei saa arugi, mis see on. 20 miinuskraadiga ei taha ju välja minna,» selgitab Jüri Keskpaik argiseid asju.

Aeg kirjatööks
Kui me auto metsateele jätsime ja metsarada mööda Uplinna poole sammusime, ütles Meelis Malk, et vanasti lokkas ümber maja kõrge hein, sest Jüri ei niitvat. Selgus tuli kohale jõudes. Õueala murus märkas silm vikatijälgi.
«Kui inimene niidab kõik oma aia ära, siis jäävad tal jalad haigeks. Minuga nii juhtus, kui kasutasin niitmiseks niidukit. Sellega tekitatakse surmaväli. Rohuaeda ma hooldan, seal on sees ontogeneesi komponent: noorus, täiseluiga ja vanadus. Mina niidan vikatiga. Masin hävitab ära kõik elu: putukad, sisalikud ja konnad.»
Viimased paarkümmend aastat on Jüri Keskpaik aktiivsest teadusest tagasi tõmbunud, aga seda enam jääb aega lugemiseks, arhiivi korrastamiseks, mõtisklemiseks, kirjutamiseks ja kogutud teadusliku materjali läbitöötamiseks. «Loomine hoiab vaimu virge,» ütleb ta.
1980. aastatel oli tema põhihuviks teadlasena sookurgede sügisränne ja pesitsemine Eestis. Pensionärina on ta tegelnud sookure kogutud andmete analüüsimise ja tulemuste kirjastamisega. 2011. aastal ilmuski teaduslik käsitlus sookurgede uurimise meetodeist «Sookure sesoon». Lisaks mitmeid publikatsioone meediaväljaannetes. Peagi on ilmumas Jüri Keskpaiga mõtiskluste ja artiklite kogum «Looduse palve», mille ta on pühendanud oma Maale, Loodusele ja Rahvale. Autori soov on, et kõik EELK kogudused saavad selle raamatu endale kingiks.

Sina oled minu peegeldus
2013. a aprillis-mais ilmus Eesti Kirikus järjeloona «Palvega looduses». Selles on üks tähelepanuväärne sündmus üles täheldatud, mille siinkohal veel kord ära toon.
«Ühtäkki öösel, aastat kaks-kolm tagasi, hakkasin läbi une kuulma vaikset kõnet, mis kerkis kuskilt hingesügavusest, mitte peast ega huultelt, ning jõudis minuni sõnadega: Ma ei ole sinu Jumal, vaid see, kes ma olen aegade algusest peale. Ma olen kõikvõimas, aga mitte sinu, vaid minu tahtmist mööda. Ma astun sinu ette selles ajalikus maailmas läbi kõikide vormide, olgu need sinu mõistes kas elus või eluta.
Ka sinuna, ükstapuha kellena – putukana, lillena, linnuna, kivina või liivaterana –, kõigena, keda näed enda ümber. Sa võid mind kutsuda ka Jumalaks, kuid see ei ole sugugi mitte täpne, sest sa ei suuda mind iialgi haarata ühegi mõistega, mis mind piiritleks. Ma ei ole selle maailma valgus, vaid valguseks peab olema inimene, kes teeb iseenda olemises maailma nähtavaks, luues selle ajalis-ruumilise struktuuri, kus ta elab.
Et olin täiesti ärkvel, siis küsisin: «Aga kes olen siis mina?» Mulle vastati: «Sina oled minu peegeldus siinse maailma valguse käes.» Rohkem me seekord ei kõnelnud ja kõik vajus justkui uttu.» (Palvega looduses 5. osa. 17.04.2014)

Kodumets on püha
Jüri Keskpaik ütleb, et elu meie ümber vajab austust ja see tunne võiks olla igaühe südames. «Et seda tunnet enda südames kinnistada ning teadvustada ka teistele, kuulutasin oma Uplinna talu valduse 1999. aastal Eluaustuse laiguks. Tegin selle teatavaks ka kodukandi jahimeestele, mitte korraga, vaid ajapikku nendega vesteldes.» Vahemeheks on olnud ka koguduse diakon Meelis Malk, kes on ise jahimehena aidanud seda teavitustööd teha.
Jahimeeste kuulide eest ka majja varjunud mees usub, et heaga inimestega vesteldes saab palju paremini asjad lahendatud kui trahvide, keeldude ja siltidega. Kui alguses oli kütirivi esimene mees tema koduväravas ja metssiga veristati maja taga, kuhu jäid maha ka sooled ning muu, siis nüüd on olukord parem.
«Kuid ikkagi on raske selgeks teha, et minu kodumets on mulle püha, kus ma suhtlen taime-looma-seenega hoopis teisiti kui nemad. Kui eluaustus tuleb südamest, siis toimigu igaüks sellel väikesel viiehektarilisel Uplinna Elulaigul mitte siltide, vaid südametunnistuse alusel. Ja oluline on seegi teadmine, et selline laik on Eestimaa pinnal kuskil olemas.»

Ühendus Loojaga
Peterburis Pavlovi-nimelises füsioloogia instituudis kolm aastat aspirantuuris õppinud ja 1966. aastal dissertatsiooni kaitsnud Jüri Keskpaik töötas teadlasena 35 aastat, kevadest hilissügiseni Puhtus. Metsaelu on ta elanud ligi kolmkümmend aastat ja teab, mis metsas on selle aja sees toimunud.
Kui ta 1975. aasta kevadel Puhtu linnujaamas töötades metsakodu rajama asus, pesitses Uplinna lähedal 11 paari hiireviusid, vaheaegadega kaks paari kanakulle ja kolm kuni neli paari raudkulle. «Need arvud on antud asustatud pesade alusel, millest pärit pojad said jalga ka Matsalu rõngad. Siis olid metsad olemas. Pärast intensiivset metsaraiet kadusid need linnud. Eelmisel suvel pesitses maja taga veel raudkull ja ma nägin mõned korrad tiirlemas ühte hiireviud.»
Teda on nimetatud pühaks Jüriks. Ja leitud ühisjooni püha Franciscusega, kelle kuju tal toas seisab. Ilmselt mitte asjatult.
«Mul on selline omadus, et ma tajun midagi, mida ei saa sõnadega edasi anda. Panen linnu muna suu peale ja ütlen, millal linnupoeg koorub. Leian linnupesad üles. Vigala Sass ütles kunagi, et mul on kätes ravivõime.
See oli kord kevadel. Kui olin lõpetanud palve, olin üksinda jäänud, tulin õue peale ja üle maja lendas linavästrik. Küsisin, kuhu sa lähed. Lind pööras ringi, tahtis mu pähe laskuda, tiirutas kõrval ja mul tekkis temaga selline sõnaline suhe. Ei läinud palju aega, tuli piiritaja, pikeeris minu pea kohal. Need olid sellised erilised kontaktid. Ma võtsin seda kui märki. Vaim pidi meid ühendama. Samuti kolm merikotkast hakkasid pärast õnnistamist õue kohal tiirutades kilkama ja laskusid päris madalale.
Linnud räägivad mulle, olen nendega koos elanud. Esimest korda tundsin metslõokese läbi, et ühendus Loojaga on olemas. Et kuskil peab andja olema. Teaduslikult seda fakti ei seleta. Linnud edastavad Jumala tarkust.»
Jüri Keskpaik ütleb, et tema kui otsija teekond algas 1960ndatel. Esialgu tuli venekeelne esoteeriline kirjandus, nt «Inimpsüühika erilised avaldused», kus oli juttu ka Franciscusest ja munkadest. 1975 ostis poeg Piibli. «Lugeda oli raske. Aga sealt hakkas Jumala seos pihta.
Kuidas inimeses areng toimub? Lähed samm-sammult ja järsku märkad, et oled muutunud. Tuled toast välja ja teed eneselegi ootamatult esimese palve.»
Sirje Semm

Jüri Keskpaik
Sündinud 7. detsembril 1936 Narvas.
Eesti ornitoloog, tegelnud lindude ökofüsioloogia, etoloogia ja rändeuuringutega.
Lõpetas Tartu ülikooli bioloogina-zooloogina 1961.
1965–1993 töötas peamiselt Puhtu ornitoloogiajaamas.
Eesti vabariigi teaduspreemia 1994.
1993–1996 oli Tartu ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi õppejõud.
1995–2002 Virtsu põhikooli bioloogiaõpetaja.
Olnud lindude rände uurimise Balti komisjoni ja Nõukogude Liidu kurgede uurimise rühma büroo liige.
EELK Karuse kogudusega seotud 1984. aastast, kui seal oli õpetajaks Endel Apsalon.