Jumaldab loodust ja armastab Loojat

Ilme Roosmäe elab Maarja-Magdaleena kiriku lähedal ja ammutab selle väest energiat. Tema jaoks on tähtis kogu loodu ja selle looja. Seda tähtsust kuulutab ta igal pühapäeval juba aastaid päris häälekalt – kiriku kellalööjana.

Peaaegu kaheksakümnene Ilme Roosmäe annab silmad kõvasti ette endast tublisti noorematele, kinnitades, et ta ei vaja ühtegi tabletti. Veelgi enam – enda sõnul võib ta pingutamata läbida sada astet üles kellatorni, et jumalateenistuse algust kuulutada, aga seda pole praegu, pärast uue kella saamist, enam vaja.
Varem tuli matuste ajal üles torni ootama jääda, sest matusekella tuleb vaheaegadega lüüa, selgitab kohalikult vaimulikult Aivo Prükilt kellalöömise oskust õppinud naine. «Kui kell hoo sisse saab, käib ta oma taktis. Mida tugevamini tõmbad, seda kauem käib,» jagab ta oma tarkust. Ja pärast matuseid koristab Ilme kiriku ära, aluste tõstmiseks tuleb muidugi abi paluda.
Kiriku juures enam pingutust nõudvaid ülesandeid ei ole, aga kodus, endises saja-aastases meiereis, mille Ilme üle kümne aasta tagasi ära ostis, tuleb puud ja vesi teisele korrusele tassida. Ilmel hakkas kahju, et maja, kuhu ta 1959. aastal tööle tuli ja mis 2002. aastal uksed kinni pani, ära laguneb. Tema juba on sellise hingega, et ei saa kõrvaltvaatajaks jääda.

Oma filosoofia
Kui vaid aega ja huvi kuulata, on vanaproua valmis oma arusaama maailmast ja elust valgustama. «Olen vaimustuses, et kõik loodus ja Jumal on seesama,» ütleb ta. 1989 sai surma Ilme poeg, kel vanust oli vaid 22 aasta jagu. Naabrinaistele ei näinud Ilme mõtet kurtma minna, hingele oli aga toetust vaja. Nii ta kiriku juurde tuli ja jäi.
Neli aastat tagasi saadi kirikusse uus kell, selle saab helisema lüüa pühakoja eeskojast, kus seisab ka vana kell. Sellel on tükk küljest ära ja see plärises aastakümneid nagu vana pann, aga on Ilmele ikka kallis, nii et ta selle ette vaasi lilli viib. Ka siis, kui väljas juba külmakraadid.
Ilme ütleb, et seda tunnet, mis teda kirikus kella lüües valdab, on raske kirjeldada. Aga aimu sellest annab ehk teadmine, et ka siis, kui külmaga jumalateenistust pastoraadis peetakse, lööb tema ikka kella. Tühjale kirikule. «Kui kell heliseb ja muusika mängib, olgu pealegi elektripill, jookseb jutt seljast läbi,» ütleb ta.
Kodus on Ilmel oma väike altar, mille ees ta iga päev oma toimetustele õnnistust palub. «Et ma saan kiriku juures käia, on hingele hea. Teadjanaine Kaika Laine ütles ka, et kirikut tuleb austada. Ei ole sõnu, et keegi sodib kiriku ust, seda pattu maha ei saa. Kui ei usu kirikut, ära usu, aga ära mõnita,» on tema veendumus.
Ilme Roosmäe täidab ka kirikumehe ametit, sätib armulauariistad lauakirikuks valmis, endal käed värisevad. Ta seletab, et hoiab kotti pühade riistadega nagu väikest last ega pane käest enne ära, kui see pärast teenistust kappi luku taha saab. Ja puhastada ta karikat ega oblaaditaldrikut ei julge, kartes rüvetada nende pühadust.
Nüüd, jõulude ajal, aitab ta kirikus jumalateenistuseks süüdata küünlad – siinne suur lühter jagab valgust küünalde, mitte elektripirnidega.

Viga küljes
Kohalikele on Ilme «viga» hästi teada, seegi on sügav pühendumine – loodusse. Täpsemalt taimedesse, mida ta ise kasvatab ja ka enda ümbert korjab. Eriline vägi on kiriku ümber kasvavatel taimedel nagu võililledel, valgel ristikul ja kümnetel teistel, mida ta aiakäruga mitu korda nädalas korjamas käib.
Ilme näitab kiriku juurest maha võetud suure kase kändu ja jagab vaimustust, et sattus õigel ajal jaole. Selle ladvast tegi ta vihad, lisas hulka piparmünditaimi, mida ta ise kasvatab, ja need on tema sõnul – ja teda ma usun – suure väega. Ilme kasvatab 12 eri sorti piparmünti ja vaimustusega teatab ta, et saab kevadel kaks sorti juurde. Vihtade kuivatamiseks on tal oma ruum, kuivanud vihad pakib ta korralikult, et need ei luituks ega kaotaks lõhna.
Ühe «vea» leiab Ilma enda juures veel: ta käib raamatupoes, kus kulub hea hulga raha. Keerutab mõnd ihaldatavat raamatut käes ja lõpuks ostab ära. Tema raamaturiiulist leiab Hildegardi terviseõpetuse, Irje Karjuse «Väega taimed» ja Rene Bürklandi «Tervise alkeemia». Viimase, raske raamatu, mis vajab veel läbitöötamist, sai ta kingituseks.
Ilmel jätkub ka energiat käia näiteringis ja tegevust alustanud kaberingis, et oma mälu värskena hoida. Kaks korda aastas aitab ta maarahva seltsil oma koduõues laata korraldada. Kevadel plaanib ta piparmüntide kasvatamiseks maad juurde kaevata ja kui Jumal lubab, siis rajada koduõue väike puhkenurk kesk taimede kirjeldamatuid lõhnu.
Rita Puidet