Jumalasõnaga kadakate vahel

Diakon Kalle Rebasel on komme tegeleda mitme asjaga korraga. Maailmas on lihtsalt nii palju huvipärast, mille avastamiseks mees oma aega ohverdab.

«Suu oli kuiv ja kraevahe märg,» meenutab Kalle Rebane oma esimest jutlust 1987. aastal Kuusalu kirikus. See sündis ajal, mil kiriku töötegijatest oli suur põud ja kui õpetaja Endel Kuulbakil tuli pakilistel asjaoludel pealinna sõita. Siis pidigi teda asendama noormees, kes veel polnud panustanud vaimuliku ametile. Aga et esimene kogemus päris hirmutav ei olnud ning et kogudus õpetaja asendajaga rahule jäi, seda kinnitab ilmekalt fakt: Kalle Rebane ordineeriti 20. augustil Prangli saarel diakoniks.

Jumala ettemääratud juhusteks nimetab 1961. aastal sündinud mees ise kõiki neid seiku, mis on veerema tõuganud sündmuste ahela ühe kindla eesmärgi poole.

Tänu keeltekoolis omandatud korralikule soome keelele ja «juhusele» sattuda Tallinna Püha Vaimu kogudust külastanud Soome pühapäevakooli tegelastele tõlgiks, sillutus tee 1990. aastal Soome Järvenpää õppekeskusse kogudusetöö õpinguteks. Edasi tuli Usuteaduse Instituut ja jumalasõna jagamine mitmes koguduses.

Ent inimene ei ela üksnes õppimisest ning vaimulike asjade ajamisest: perele, kuhu kuuluvad abikaasa Lii, tütred Virge ja Kristiina ning poeg Mart, oli tarvis toit lauale anda. Selleks on Rebane oma «üheksa ametiga» ennast päris katkestamise äärele viinud.

Heebrea keel – huvitav siiani

Võttes kõneks heebrea keele, löövad mehe silmad särama. «Mõni asi lihtsalt paneb põlema ning võtab su jäägitult endasse,» kinnitab ta. Kui paljuski õpitakse unustamise pärast, selleks, et taas ühe eksamiga maha saada, siis heebrea keel Kalle Rebase jaoks siia nimistusse päris kindlasti ei passi.

Suur roll oli selles õpetaja Evald Saagil, kes oma suurepärase pedagoogivõimega nimetatud distsipliini lihtsalt huvitavaks tegi. «Olen väga õnnelik, et võin arvata end kadunud Evald Saagi õpilaste hulka. Siiani lähtun tema omapärasest keele õpetamise viisist,» arutleb Rebane.

Toora ei seisa riiulil iluks, vaid seda võetakse peremehe poolt ikka kätte, samuti aitab Kalle Rebane tuttavaid, kes just selle keelega kimpus on.

Sisseelamine küla kogukonda

Aasta 1999, mil Rebane Prangli saarele praost Jaanus Jalaka ettepanekul vaimuliku kohuseid täitma läkitati, oli mehe jaoks murranguline. «Aeg oli ennast kokku korjata või siis lõpuni laiali kaduda,» iseloomustab ta läbipõlemissündroomiga kohtumist. Kui Kalle naine Lii arvas, et egas see «tühjale saarele» minemine mehele head too, siis ometi käivitus jõudsalt ning tulemuslikult eneseabi mehhanism: mees leidis enda.

Saarele sisseelamine võttis aega ja ei olnud päris muredeta. Urbaniseerunud inimesel on keeruline omaks võtta aegu toiminud küla kogukondlikke tavasid.

Oma sõnu peab enne väljaütlemist hästi kaaluma ning midagi tehes tuleb arvestada, et see on teada üle saare ja iga su samm on luubi all. Nii et, ei saa seal kadakate vahel midagi nii omaette kõndijaks jääda, tuleb ikka aktsepteerida sootsiumi reegleid. Muiates tõi Rebane näite koefitsendist, millega saarel juhtumisi edastatakse: mina arvan – sina tead kindlasti – tema nägi oma silmaga!

Kalle Rebasele Pranglil meeldib ja iga päevaga aina rohkem. Kui vähegi saaks, ega siit lahkukski. Võib-olla täitubki lootus, kui millalgi Pranglist iseseisev kogudus saab. Kes teab.

Liina Raudvassar