Jumalasõna on igavesti elav

Sest Jumala sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda.

Hb 4:12-13

Sõnades peitub vägi. Sõnadega võime ehitada sildu, trööstida, kinnitada usku ja kinkida lootust. Aga sõnadega võib lammutada, võtta meilt usu ja viia lootuse. Sõnad võivad olla hellad, aga ka hoolimatud, nii teravad, et ütleme: tõde on valus kuulata.

Epistlisõna ütleb, et Jumala sõna on teravam kui kaheteraga mõõk. Niisiis, sõna on kui relv, mille usaldamine valedesse kätesse võib palju kahju korda saata. Sõgeda ja uskmatu südamega loetud kirjasõna võib lugejale kahju tuua. Ka «piiblirulett» ei ole uskliku jaoks sobiv. See on siis, kui elule juhatust otsides asetame näpu juhuslikult pühakirja lehtede vahele. Nii võime Kuningate raamatust (9:53) lugeda: «Mine viska kivi Abimelekile pähe,» teine kord aga Luuka evangeeliumist (10:37): «Mine ja tee sina nõndasamuti!» Kas tõesti peaksime sellist piibliruletti järgima? Ometi on paljud vägevad ajaloo vältel Piiblit valikuliselt lugenud, leides sealt põhjenduse tõmmata tupest sõjamõõk.

On siis jumalasõna tõepoolest nõnda ohtlik, et teda peab kui relva hoitama raamatukapis, kust teda pärast leeri enam välja ei pea võetamagi. Martin Luther annab head nõu. «Me peame Piiblit mõistma kui kristlased,» peame Piiblit lugema ususilmadega, jõudma samm-sammult, päev-päevalt, aasta-aastalt usus ja mõistmises Kristusele lähemale. Kõik oleneb sellest, kes ja milleks jumalasõna rakendab. Et mõõka õigesti käsitseda, vajab inimene õpetajat. Muidu on relv ohtlik teistele ja selle kandjale. Ka jumalasõna mõistmiseks on vaja õpetajat. Öeldakse, et iga põlvkond peab pühakirja enda jaoks uuesti avastama. Selleks öeldaksegi jumalateenistustel jutlust, selleks toimuvad kogudustes piiblitunnid, pühapäevakool ja noorteõhtud. Selleks, et kirikus oleks rohkem neid, kes jumalasõna kaunite kodude raamaturiiulitelt üles otsiksid, seda loeksid ja sellele oma elu rajaksid.

Teine salm tänasest epistlisõnast ütleb, et ükski loodu ei ole Temale nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud Tema silma ees; ja Temale tuleb meil aru anda. Jumalasõna võib vale tarvitamise korral olla kui kaheteraga mõõk. On hea, kui juba lapsepõlves räägitakse kõikjale nägevast Jumala silmast. Kurb on, kui lapsi hirmutatakse jumalasõnaga, pühakiri ei tohiks meile sisendada hirmu, me peaksime Tema sõnas leidma troosti ja juhatust igapäevaeluks.

Ta näeb kõike meie elus: raskeid kõnelusi ja keerulisi olukordi, kui ajalehtedest, raadiost ja televisioonist hirmuäratavatest sündmustest teada saame. Oleme vapustatud, kuid teame, et ka neis on viimane sõna ometi Jumalal. Tema on Kõiksuse Isand. Looja suveräänsed otsused kehtivad iga maise teekäija suhtes.

Jumal näeb kõike. Ka seda, et me pole täiuslikud. Vahel me ei viitsi ja loobume sinnapoole püüdlemast. Ometi tuleb Ta just siis meie ellu, eemaldab katte meie patult ja kui oleme ausad, siis tunnistame Talle, et meie elus pole olnud kõik täiuslik. Ta tahab meid aidata, et vead saaksid kõrvaldatud.

Jumalasõna on elav. Piiblis on lugematu arv kirjakohti, mida loeme elus korduvalt – oleme mõistnud, et nende sõnade taga peitub rohkem, kui me ehk hetkel mõistame.

Isa Chrystostmus Dahm jutustab: See oli rohkem kui 40 aastat tagasi, kui Suurel Nõukogudemaal oli hoogustumas massiline ateistlik kasvatustöö. Ja kuigi kommunismiehitaja moraalikoodeksiga olid liidetud Piiblist kümme käsku, ei tohtinud uuel, nõukogude inimesel olla Jumalat. Sel eesmärgil võtnud Moskva Kunstiteater partei soovitusel oma kavasse farsi «Kristus frakis». Peaosa, Jeesust Kristust, mänginud lavastuses üleliidulise tuntusega staar ja kommunist Aleksander Rostowzew. Kui eesriie avanes, nägi rahvas laval altarit kujutavat baariletti. Napsipudelitest tehtud hiiglaslik risti, mille ümber askeldanud joobnud vaimulikud, nunnad ja mungad. Loo järgi pidi Rostowzew esitama Mäejutluse paroodia, ühel hetkel lugemise katkestama ja hüüdma: «Ulatage mulle mu frakk ja silinder!»

Teise vaatuse algul tuli Rostowzew publiku naerupahvakute saatel lavale, frakk seljas ja peas silinder, käes suur Piibel. Jäi seisma, kuid paroodia asemel kõlasid väärikal häälel õndsakskiitmised «Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse…» Selle asemel, et Piibel käest visata ja ettenähtud jaburaid lauseid öelda, lugenud ta edasi. «Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa…» Nii kõlanud kõik Matteuse evangeeliumi 5. peatüki 48 salmi.

Siis katkestanud ta lugemise ja jäänud vait. Saal olnud hiirvaikne justkui seisnuks Jeesus nende ees. Pärast pausi tulnud tema huultelt: «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.» Ta sulgenud Piibli, löönud õigeusu kombe kohaselt risti ette ja ütelnud valjult kurjategija sõnad Jeesuse kõrval seisvalt ristilt: «Jeesus, mõtle minule, kui Sa oma kuningriiki tuled.» Sellega kuulutatud etendus lõppenuks ja publik hiilinud hiirvaikselt saalist välja.

Rohkem seda lavastust ei mängitud. Tükk võeti mängukavast maha, Rostowzew jäänud pärast etendust teadmata kadunuks. Võib-olla kaotas ta tol õhtul oma maise elu, võib-olla mitte, kindel on, et sellel hetkel võitsid Aleksander Rostowzew ja publik.

Tõepoolest, jumalasõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ja on südame meelsuse ja mõtete hindaja.

Sexagesimae – kuuskümmend. Vähem kui 60 päeva on jäänud ülestõusmispühadeni.

Aamen!

Kalle Kadakas,
Viljandi praostkonna vikaarõpetaja