Jumalariigi söögilaud on pikk

(Mt 9:9–13)

Ja sealt edasi minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle: „Järgne mulle!“ Ja Matteus tõusis ning järgnes talle. Ja kui Jeesus istus lauas tema kodus, vaata, palju tölnereid ja muid patuseid tuli ning istus koos Jeesuse ja ta jüngritega. Ja seda nähes ütlesid variserid tema jüngritele: „Miks teie õpetaja sööb koos tölnerite ja patustega?“ Aga seda kuuldes vastas Jeesus: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!“Jeesuse õpetuse sisuks oli jumalariik. Selle edasiandmise vormiks tähendamissõnad ja praktiliseks harjutuseks ühised söömaajad. Just taoliste söömaaegadega nagu me täna tölner Matteuse kodus näeme, näitas Jeesus puust ja punaselt ette, mida jumalariik tähendab. 

Söömine oli tolles kultuuriruumis ehk üks rituaalselt reguleeritumaid tegevusi üldse. Alates sellest, mida tohib ja mida ei tohi süüa, kuni selleni välja, kes, kuidas ja kellega koos ühte lauda istuma või täpsemalt öeldes lösutama ennast võib panna. Söömine ongi ju üks väga intiimne tegevus ja seepärast on loomulik, et just seda valdkonda on püütud maksimaalselt reguleerida. Et see inimese intiimne tasand ikka puhtaks ja puutumata jääks. Ei ole sugugi nii, et istud lauda ja kukud vohmima, mis ette pandud.

Eks ole see meilgi ja veel tänapäevalgi nõnda. Vaevalt leiab eestlast, kes oma järjekordsel lõunapausil, saanud kätte oma magushapu kana Šanghai kastmes kohe esimese ettejuhtuva lõunastaja kõrvale prantsataks. Ikka vaatab ta arglikult söögisaalis ringi, kas ehk mõni tuttav peaks kohal olema. Kõige parem oleks, kui ei oleks ja saaks rahulikult leida oma turvalise nurgakese, kus üksi lõunast riisikuhja nosida. Ja oh häda, kui söögikoht peaks rahvast pungil olema ja pead päris võhivõõra kõrvale istuma. 

Toonane söömiskordade ülim reguleeritus oli ehk peamine põhjus, miks Jeesus valis sellise jumalariigi õpetamise meetodi. Siin oli väga lihtne reeglitest üle astuda. Polnud palju vaja teha, et inimeste tähelepanu võita. Jäta käed pesemata või jaga söömaaega mõne patuseks peetud inimesega ja juba ongi kõigi pilgud pööratud sinule. Aga muidugi ei teinud Jeesus seda kõike kuulsuse ega tuntuse pärast. Tal oli sõnum jagada, mida just siin üle reeglite astudes sai eriti selgelt teha. Ja sõnum oli ennekuulmatu: jumalariigis ei ole vahesid. Inimesed on kõik üks. Kes tahab päriselt jumalariigist osa saada, sel tuleb lõpetada vahetegemine. Ja sellest järeldub loogiliselt, et jumalariigis ei ole reegleid. Ega valitsejaid. Ei ole kõrgemaid troone ega soojemaid paiku. 

Patu poolt tigedaks muserdatud inimesel on sellise radikaalse armuõpetusega raske leppida. Kuidas siis nii, et võta kõik vastu, ka kõige hullemad patused. Kuidas me siis teame, kes on õiged ja kes valed, kes Jumala omad ja kes kuradi omad? Pühal ja patusel tuleb ju ometi vahet teha! Jeesus asetab inimese silme ette peegli ja ütleb: vaata nüüd, sina see oledki, sinu enda mõttekäik näitabki, kes on õige ja kes patune, ja asetab sind paraku mitte esimeste, vaid viimaste sekka, mitte nende hulka, kes pärivad elu, vaid nende hulka, kes lähevad hammaste kiristamisse.

Ja siis me saame järsku Jeesusest päriselt aru. Muidugi, mina see olengi, kes teda tõeliselt vajab. Mina olengi see haige, kes peab terveks saama. Mina olengi see patune, keda ta on tulnud kutsuma. Mina olengi see, kellele ta on tulnud halastust osutama ja ei nõua mult ühtegi ohvrit. Just. Siin on see patune, kes vajab andestust. Kadunu, kes vajab leidmist. Tölner, kes kutsutakse oma tollihoone juurest tõusma ja hakkama elama jumalariigis.

Evangeeliumi kirjeldus tölner Matteuse juures toimunud söömaajast annab meile lootust. Seal öeldakse, et kohal oli palju tölnereid ja muid patuseid. Imelikul kombel ei selgitata, kes need muud siis olid. Ja see ongi jumalariigi tunnus. Meie ei ole ütlejad, kes seal on. Ainus, mida võime teada, et patused on seal kohe kindlasti. Ja nii on ka meil, ennast täis, teisi hukkamõistvatel ja inimestel vahet tegevatel patustel lootust. Jumalariigi söögilaud on pikk. 

Aamen.

 

 

 

 

Tauno Toompuu,

Rakvere koguduse õpetaja