Jumalale pühendatud elu

Harri-Johannes Rein (89) peab suureks auks, et kirikuvalitsus on otsustanud talle anda EELK elutööpreemia, ning soovib, kui Jumal selleks vaid elu ja tervist annab, minna peapiiskopilt preemiat 1. nelipühal Tallinna Piiskoplikku Toomkirikusse vastu võtma.

Andes terekätt vaatab õpetaja Rein sügavalt silma ning lubab naeratuse suunurka märgiks, et on kirikulehe esindaja ära tundnud. Viimati Tartus silmaarstil käies polnud tal enda sõnul aega toimetusest läbi astuda, aga proua peatoimetajale lubatud raamatud on meeles ning selle «võla» püüab ta esimesel võimalusel korda ajada.

Mandril peatub Mustvees
Kohtume Mustvee kiriku aias enne pühapäevast sõnajumalateenistust. Õp Rein saabub siinse koguduse juhatuse esimehe Tiit Rosina saatel, kelle käele vana mees raskelt toetub. Aastad on tema turjale küüru vajutanud ning astumise vaevaliseks teinud, aga vaim on kõrgele eale vaatamata ergas.
Kirikusse jõudes teeb ta altari suunas ristimärgi, võtab laulu- ja palveraamatu ning liigub talvekirikusse. Tervitades teenistuse ootel koguduseliikmeid koduselt, võtab ta paljudest pühapäevadest omaseks saanud kohal istet. Siin on ta oma ja oodatud.
Oma armastatud saarele pole Ruhnu õpetaja mitu kuud jõudnud, aga mandril elades peatub ta enamasti just Mustvees, kus tema kasutada on omaette korter. Elupõline sõber Eenok Haamer hoolitseb eakama ametivenna eest nii palju, kui oskab. Oma päevaplaanid teeb Harri Rein aga ise.

Katsumus tõi otsuse
«See on suur au mulle,» sõnab Harri Rein peaaegu hääletult, kui pärast teenistust vaimulikuga jutlema jäädes uurin, mida ta arvab endale määratud elutööpreemiast. Naeratab kohmetult ja laiutab nõutult käsi, kui usutlen edasi, et mis tema pikas elutöös võis otsustajaid nii otsustama panna. Esimesel nelipühal püüab jumalasulane aga kindlasti Tallinna jõuda, et tänujumalateenistuse järel peapiiskopilt kõrge preemia vastu võtta.
Kui palun meenutada mõnda otsustavat hetke eluloos, saan kiire vastuse. «Kui algas minu teine elu,» algab jutustus, mis viib aastasse 1944. Märtsipommitamise ajal varjus toona gümnaasiumi lõpuklassis õppiv noormees lähimasse hoonesse, kui kuulis end kõnetatavat. «Mine ära ja kiiresti,» ütles hääl, mille omanikku ta ei näinud. Nõudmist korrati vastuvaidlemist mittelubaval toonil.
«Jooksin siis lähimasse varjendisse,» jutustab Rein, lisades, et olnuks ta jäänud algsesse asukohta, oleks tema elupäevad loetud, sest too maja sai täistabamuse. Hinnates juhtunut märgiliseks tegi noormees edasist elukäiku määrava otsuse.
«Otsustasin oma elu pühendada Jumalale,» meenutab Harri Rein, lisades, et pole kunagi hiljem kahetsenud toona südames antud lubadust. «Ei abiellu ega loo peret ega kuluta ennast muule,» lubas surmasuust pääsenu. Selle täitmine nõudis kannatlikkust ega olnud Harri Reinu sõnul ka alati kerge.

19 aastat paos
Teine raske katsumus oli siis, kui Harri Rein otsustas ennast mitte siduda sõjalise tegevusega. «Ma ei olnud ei Saksa ega Vene sõjaväes,» rõhutab ta rõõmsalt, lisades, et selle saavutamiseks oli vaid üks tee. Ajal, mil Eesti metsad varjasid metsavendi, hoidis Harri Rein ennast avalikkusest eemal vanemate majas Harju-Risti alevis kahe lae vahele rajatud peidikus.
19 aasta jooksul ei käinud ta kordagi väljas ega suhelnud ühegi inimesega. «Olid pikad kõnelused vaid Jumalaga, hääletud kõnelused,» meenutab ta rasket aega, lisades, et kui ükskord paost välja tuli, oli tal raskusi liikumisega ning häält sama hästi kui polnud. Tuli hakata õppima.
Heaks juhendajaks-hääleseadjaks oli laulja Emilie Karjus, kes õpetas Harri Reinu uuesti rääkima. Moraalset tuge pakkus prof Evald Saag. «Tema seisis minu eest, andis näiteks aru usuvolinikule ja kes need kõik siis olid,» meenutab Rein teoloogiaõpingute algust. Ordineeriti ta koos EELK esimese naisvaimuliku Laine Villenthaliga 1967. aastal.
Liina Raudvassar

Harri-Johannes Rein
Sündinud 21. juulil 1926 Tallinnas
Hariduskäik: Tallinna 5. gümnaasium 1944, UI 1964–1975 (dipl), 1979 (mag. theol.)
Aastatel 1944–1964 varjas ennast
Ordineeritud aseõpetajaks 16.11.1967, antud õpetaja õigused 1975.
Teeninud Kursi, Laiuse, Harju-Jaani, Jõelähtme, Jüri, Kose, Loksa kogudust; alates 1997. aastast Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetaja
1982–1996 Ida-Harju praost
1981–1992 oli UI üldkirikuloo dotsent, 1976–1996 töötas UI raamatukogus
Autasud: EELK aukiri 2006, EELK Teeneteristi II järk 2006; Valgetähe IV klassi teenetemärk 2001, Raasiku valla aukodanik 2007, Saare maavalitsuse teeneteplaat 2013, EELK elutööpreemia 2016
Oma kulu ja kirjadega kirjutanud, kujundanud ja andnud välja teosed «Katekismus» (2004), «Ruhnu lugulaul» (2011), «Ruhnu kiriku jumalateenistuse raamat» (2011), «Kungla» (2012), «Evangeelium: Jumala Pojast Jeesusest Kristusest» (2013)