Jumala Vaimust

Oleme nelipühade järgses ajas. Paljud ristiusu kesksetest sümbolitest, mille abil kirjeldame oma suhet Jumala, vaimse maailma ja igavikuga, viitavad oma olemuselt millelegi püsivale ja ajas ning ruumis rohkem või vähem muutumatule. Näiteks pühakoda – suur osa kirikuhooneid on aastasadu vanad, nendesse sisenedes võime kogeda mitte ainult ajastute hõngu, vaid ka seda kindlat toetuspunkti, mida usk Jumalasse ja selles pühakojas palutud palved on aegade muutudes inimestele pakkunud. 

Või siis pühakiri – kuigi Piiblit tõlgitakse ikka ja jälle uuesti, on paljud selles sisalduvatest tekstidest rohkem kui kaks tuhat aastat vanad. Teadmine, et Piiblit on lugenud meie esiisad ja esiemad, annab nendele tekstidele erilise väärtuse – need on paljude põlvkondade poolt läbi proovitud ja väärtuslikuks tunnistatud. Isegi jumalateenistus, mis leiab aset siin ja praegu, toimub kindla korra järgi, mis paljude teiste tavadega võrreldes ulatub ajas oluliselt kaugemale.

Brian McLaren on juhtinud tähelepanu sellele, et vastukaaluks nii omaaegsetele kui praegustele „tahketele“ sümbolitele (kivist või puust jumalakujud, templid või teoloogiliste traktaatide köited) viitavad Piiblis Püha Vaimu kohta kasutatud sümbolid pea eranditult voolavusele, muutlikkusele ja dünaamilisusele. Püha Vaim on midagi niisugust, mida on võimatu kinni püüda, fikseerida, kivisse, pronksi või raamatusse raiuda.

Tuul. Juba loomise alguses, kui maa oli tühi ja paljas, hõljus Jumala Vaim tuuleiilina vete kohal (1Ms 1:2). Jeesus ütleb Nikodeemusele Jumala Kuningriiki sündimisest kõneldes: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“ (Jh 3:8) Tähendusrikas on seegi, et kreeka keeles tähendab pneuma samaaegselt nii tuult kui vaimu.

Hingus. Kui Jumal valmistas inimese põrmust, siis puhus ta tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks (1Ms 2:7).

Tuli. Moosesele ilmus Jumal kibuvitsapõõsas, mis põles tules, aga ei põlenud ära (2Ms 3:2), nelipühapäeval langes Püha Vaim Jeesuse jüngrite peale hargnevate tulekeeltena (Ap 2:3).

Pilv. Kui Iisraeli rahvas oli Moosese juhtimisel teel Egiptuse orjapõlvest tõotatud maale, siis käis Jumal nende ees neile teed juhatamas – päeval pilvesambas, mis varjas neid palava päikese eest, ja öösel tulesambas, mis soojendas ja näitas valgust (2Ms 13:21). Kui Jeesus Peetruse ja Johannese silme all oli kirgastatud, siis varjas pilv ta nende silme eest, ning pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ (Lk 9:34–35)

Vesi. Ristija Johannes, kes ristis Jordani jões tema juurde tulnuid veega, viitas Jeesusele, kes tuleb tema jälgedes ning ristib Püha Vaimu ja tulega (Lk 3:16). Kristlikus ristimistalituses ühinevad Püha Vaim ja vesi. Jeesus ütles: „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Evangelist Johannes lisab: „Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad.“ (Jh 7:38–39)

Vein. Oma esimeses imeteos Kaana pulmas muutis Jeesus religioosseteks puhastusriitusteks varutud vee veiniks, viidates nõnda messiaanliku aja saabumisele, mis toob endaga kaasa rõõmu ja pidutsemise otsekui suurel pulmapeol, kus kellelgi ei ole puudust toidust ega veinist (Jh 2:1–11). Ka nelipühapäeval, kui Vaimuga täidetud jüngrid kuulutasid erinevates keelemurretes Jumala suuri asju, ütlesid mõned kõrvalseisjad pilgates: „Nad on täis magusat veini!“ (Ap 2:13)

Tuvi. Kui Jeesus oli ristitud ja palvetas, siis avanes taevas ja Püha Vaim laskus tema peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!“ (Lk 3:21–22)

Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed (Rm 8:14). Kui Jumala Vaim meid juhib, siis ei tee ta seda mitte nagu auto navigatsiooniseade, suunates meid kiretult mööda etteantud marsruuti ning jagades nõuandeid või käsklusi, millal järgmine pööre sooritada, kiirust vähendada või sõidurada vahetada. Jumala Vaimu juhtimises on alati midagi üllatuslikku, salapärast, ettearvamatut ja kontrollimatut – selles on elu, loovust, kasvamist ja dünaamikat. 

Õnnistatud Vaimu aega!

 

 

 

 

Marko Tiitus,

assessor