Jumala Vaim annab julguse ja tõsiduse

Jeesus vastas talle: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!»
Jh 14:23–27

Jeesus on võetud taevasse ja jüngrid on ootamas, sest Issand on neid julgustanud – Jeesus ei jäta omasid vaeslastena ekslema. Issanda kinnitavad sõnad saavad selgeks nelipühal, mil senikogematu sündmus avab südame silmad. Issand on siin! On meiega, on meis!
Me kõneleme nelipühal ristikoguduse sünnipäevast, võimsa evangeeliumikuulutuse algusest, kuulutame sellest, kuidas Jumala Vaim tuhanded liitis, hirmu ja teadmatuse ristitute südames lootuse ja rahuga asendas.
Nelipühade sündmus on ajalooline, kord aset leidnud sündmus, millel oli tähendus omas ajas, aga see on ka elav ja jätkuv sündmus – ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde… Püha Jumala eluasemed, Kristuse ihu – sügava tähendusega pildikesed. Millise sisu ja tähendusega paari tuhande aasta järel usuvõõras ja -vaenulikus maailmas? Nurgakivi saab aluseks ja sellele toetudes ehitatakse kividest müür… Kas Issanda julgustuses on ka manitsemist, hinnangute andmist? Või pigem oleme inimestena hindajad selle üle, kes ja millisel viisil osadusse mahub?
Jeesus kõneleb armastusest ja kuulekusest Temale. Et oleme erinevad, on ilmselge, erisused alati lahutavad, tekitavad hirmu ja mõistmatust. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile… Jeesuse õpetus on praktiline, isegi nii universaalne, et seda ei pea rakendusseadustega kohandama erinevates maailmajagudes, erinevais keele- ja kultuuriruumides. Jeesuse sõnad on õpetuse ja elu alus, meie erinevate inimestena maailmas elades oleme saanud võimaluse Issandat kuulutada praktilise eluga.
Püha Vaim valgustab ja julgustab nägema iseend, oma andeid, aga hindama ka kõiki teisi minu kõrval, ning liidab meid Kristuse maapealse ihuna kirikuks. Taevaseks ja maiseks organisatsiooniks, kellel on oma koht ja ülesanne maailmas: kuulutada Issanda evangeeliumi, juhtida patune inimene õndsusele. Püha Vaim julgustab hoidma puhast kuulutust ja avab südame mõistmaks, kuidas sõnumit mõistetavaks teha.
Jumala Püha Vaim teeb targaks jagama elu püsiväärtusi ajal, mil põhiliselt jagatakse kaduvaid väärtusi, kuulutatakse ja kiidetakse inimese võimekust ja õigusi. Maailmas kuulutatakse, et sa pead vaid enese seest üles otsima hea ja õppima end kehtestama; kui sa siis ise oled leidnud oma tee, oled õnnelik ja suudad õnnelikuks teha teisi. Oma «mina» esileupitamine, ka siis, kui see näib toimuvat headel eesmärkidel, on patt, vägi, mis meid lahutab Jumalast ja ligimesest. Patt suleb inimese südame nägemast oma elu igavikulises dimensioonis.
Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Selles maailmas elades on meie meeled paratamatult avatud ka sellele maailmale, Jumala Vaim avab nägema oma olukorda ja võimalust igavikulises plaanis. Kui oleme saanud nägijaks, oleme kogenud sedagi, et maailma jaoks oleme justkui «kadunud». Usuinimest käsitletakse sageli kui eluvõõrast tegelast, kes ei mõista, mis on tähtis. Armusaanud patune on pigem siiski leitud ja rikkaks tehtud, sest me näeme nüüd, mis on tähtis. Senine hall, ühetaoline maailmapilt on värvitud kirkaks.
Jumala Vaim annab julguse ja tõsiduse – Jumala sõna õpetab nägema, kes me oleme, ja julgustab märkama Jumala õnnistust elus. Jeesus on elav Issand, Surmavõitja, kellega osaduses oleme võitjate poolel, vabad patu surmasse juhtivast väest. Vaim juhatab nägema pattu kui lahutavat kuristikku Jumala ja inimese vahel ja avastama Poega kui silda üle selle kuristiku. Silda, mis eluvõitluses ületades on kitsas, kuid kindel ja ainus viis ületada kuristikku. Mõtlen sellest, et me saame mõnikord liiga julgeks ja püüame sillal mitmesuguseid akrobaatilisi trikke sooritada, ikka selleks, et avastada, kui andekad oleme. Issand aga ütleb, et meie osaks on minna sammhaaval üle silla, juhatades sillale neidki, kes teeotsa alles otsivad, ja hoides käest kinni kaasränduritel, sest need, kes kitsal sillal libastuvad, kukuvadki kuristikku, kui käest lahti lasta.
Kui me ei mõista või ei julge ekslejaid juhatada sillale, pole meie tegevusel enam mõtet. Seda, millisel viisil ekslejaid juhatada, kas sõnu tehes või lihtsalt käest haarates ja hoides, õpetab Jumal oma Vaimus. Püha Vaim pühitseb, teeb meid pühaks, osadust hoidvaks ühenduseks, kuristikku ületavaks teekäijaks, kelle järel on alati veel üks rändur ja teinegi…. Aamen.

Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja