Jumala Tall

Jh 1:29–34
Sündmuse kirjeldus avab meile Jeesuse isiku kolme omadust: ta on igavene, „on olnud algusest peale“, ta on Jumala Tall, kes kannab maailma patud, ning ta on Vaimuga ristitu ja ristija. Kui Kristus tuleb su ellu, siis ta kastab sind oma Vaimuga. Kirjakoht algab sõnadega: „Järgmisel päeval nägi Johannes Jee­sust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“ (s 29). See on kõige jõulisem lause, mida iial ükski jutlustaja on välja öelnud. See Johannese tunnistus on kehtinud aastasadu ja kehtib tänapäeval.
Mida Ristija Johannes selle võrdlusega mõtleb? Tõlgendusi on eksegeetilises kirjanduses mitmeid. Enamasti arvatakse, et Johannes võrdleb Jeesust paasatallega. Paasapühadel tapeti tall, et meenutada viimast ööd Egiptuse orjuses, kus iisraellased Jumala korraldusel samuti olid tapnud igas peres talle, selle verega võidnud oma majade uksepiidad. Sel ööl läks surmaingel läbi Egiptuse ja hukkas esmasündinud lapsed. Ainult nendest ustest, mis olid märgitud talle verega, läks ta mööda (2Ms 12:11–13). Ülekantud tähenduses on Jeesus paasatall, kelle veri kaitseb meid igavese surma eest. Ei ole küll meie rahva seas populaarne patust kui meid ahistavast nähtusest rääkida, kuid selle mahavaikimisega ka kuhugi ei jõua.
Ristija Johannese eluülesandeks oli tutvustada rahvale Jeesust kui Jumala Talle, kes kannab ära maailma patu. Patu all on mõeldud inimkonna kollektiivset süükoormat. Jeesus astub süütuna süüdlaste asemele, et kanda ära nende karistus. Aga Jumal jääb ka pattulangenud inimesele oma armastuses ustavaks. Ta kõrvaldab meie patu sellega, et laseb Kristusel patukaristuse meie asemel ära kanda. Apostel Johannes näitab ka ära, mida meil tuleb teha, et patt tõepoolest saaks meie pealt kõrvaldatud. Esmajärguline on patud üles tunnistada. 1Jh 1:9 – 10: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud“, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.“ Ristija Johannes rõhutab, et Jumala Tall kõrvaldab kogu maailma patu. Seda ma julgen öelda lähtuvalt sellest Ristija Johannese tunnistusest Jeesuse kohta.
Et kogu inimsoo patt on Jeesuse ohvrisurma läbi patustajate pealt põhimõtteliselt ära võetud, sellele vihjavad ka kindlalt Jeesuse lõpusõnad ristil: „See on lõpetatud“ (Jh 19:30).
Jeesust Jordani ääres kohates Ristija Johannes taipas, et maailma ajaloo suur hetk on koitnud. Prohvet Jesaja ennustus Jumala sulasest, kelle peale laskis Issand tulla meie kõigi süüteod, on täide läinud (vt Js 53). Nendest Vana Testamendi ennustustest lähtuvalt Ristija Johannese prohvetisilm nägi Kolgatani.
Pühakirja valguses oma ellu süvenedes tõdeme, et Jumala pühaduse ees me oma pattudega ise toime ei tule. Siin peab appi tulema see, kes on A ja O, algus ja ots – Jumala Poeg. Aastate eest UI õppejõud ja Saarde koguduse õpetaja olnud prof Elmar Salumaa seletas inimese ja Jumala vahekorda huvitava näitega. Ta rääkis umbes nii: Me elame siin ajalikus elus nagu vangid vanglas väljastpoolt suletud rauduste taga. Võime oma käed vastu seina veriseks tampida või hääle kähedaks karjuda, ometi midagi meie olukorras ei muutu seni, kuni keegi väljaspool olija meile ust ei ava ja meid vanglast välja ei aita. Väljaspool olija käes on vägi ja võim meile ust avada ja meid vabaks lasta.
Et päästmine patu needuse alt tõepoolest jõuaks inimeseni, selleks on tarvis Jumala väge. Rm 1:16 on Paulus selle lihtsa selgusega kirja pannud: „Ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub …“
Seda Jumala vabastavat väge me kõik igatseme ja soovime. Jumal-Isa abistav käesirutus meile seisneb Jeesuse lähetamises inimesena maailma. Inimene ju teist enesesarnast mõistab. Seepärast on Jeesuse Kristuse elu ja tegevuse ning õpetuse tundmaõppimine iga täiskasvanud mehe ja naise, aga veelgi enam iga koolilapse elutähtis ülesanne. Õppimine saab ju olla kõige viljakam noorusajal. Aga viltu läheb asi siis, kui seda aega kasutatakse ainult maailma tarkuse omandamiseks. Ainult ilmalikku tarkust koolis õpetades me rahvaharidusele seatud eesmärke ei saavuta, tehtagu neid haridusreforme kuipalju tahes.
ÜRO lapseõiguse konventsioonis on deklareeritud iga lapse üks põhilisi inimõigusi saada usulist haridust, saada teadmisi Jumala kohta. Juba lapseeas tuleb inimesehakatisele pühakirja valguses selgeks teha, mida tohib teha ja mida mitte. Jumala kümme käsku ja Piibli lood peaksid olema õpetatud n-ö pealuu sisse. Mõttetu on otsida muud abinõu kurjuse väest vabanemiseks, kui seda on Kristus – Jumala Poeg, keda Ristija Johannes nimetas Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu.
Kirjakoha lõpul ütleb Ristija Johannes, et „ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg“ (s 34). Johannes kui Jumalast saadetud käskjalg on teinud rõõmusõnumi kuulutamises ja ellurakendamises oma osa. Nüüd peab selle kuulutuse mõjupiirkonnas elav rahvas (meil eesti rahvas) tegema oma osa: uskuma Jeesusesse Kristusesse kui oma Lunastajasse, kelles on elu ja õnnistus. Aamen.

 

 

 

 

Helmut Mõtsnik,
emeriit-diakonõpetaja