Jumala sõna on loov vägi

Jeesus rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.“ Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.“

 Lk 4:17–21

Armas lehelugeja, palvelen ja igatsen, et saaksime olla Püha Vaimu ligiolekus ja nõnda selles pühas ruumis, mida evangelist siin kirjeldab, kaasränduritena pääsemise teel … 

Issand ütleb: „Mina olen tee …“, ja teelolemisele viitavad pühad evangelistid: Joosep ja Maarja on teel Petlemma, seejärel põgenemine Egiptusesse, pärast Herodese surma kodumaale, Galilea piirkonda. Väike episood 12aastasest Jeesusest, kes on oma Isa kojas, ning siis juba 30aastasena tuleb ta Jordani koolmekohta, sinna, kust omal ajal Iisrael tuli kõrberännakult tõotatud maale ning kust prohvet Eelija ja Eliisa käisid kuiva jalaga läbi. 

Möödunud pühapäeval oli keskmes Jeesuse ristimine ning kolmainu Jumala ilmsikssaamine. Kristuse ristimine siinse evangeeliumi kronoloogia järgi meenutab Punasest merest läbiminekut, millele järgnes iisraellaste muistne kõrberännak. Ka Jeesus teeb kõrberännaku läbi, võites kiusatused, soovimata pöörduda tagasi „Egiptuse lihapottide juurde“, enamgi veel, soovimata midagi sellest, mida suur illusioonimeister pakkus. Ristimisloos öeldakse: „ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi…“, ja kodusünagoogis astub Jeesus esile ning loeb prohveti teksti: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud …“, ja hiljem: „täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud“. Prohveti pool tuhat aastat tagasi lausutud sõnad saavutasid ajamõõtme, millest psalmist laulab: „tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev“, ja mida Õnnistegija samuti kuuldavale toob: AEG ON TÄIS SAANUD.

Armas vend ja õde Kristuses! Kas mõistad, milline on Jumala sõna vägi? Prohvet ja Jeesus on ühes ajaühikus nagu kirgastamismäel on koos Kristus, Mooses ja Eelija, samuti Peetrus, Johannes, Jaakobus. Kui pühakiri avada ja seda lugeda, siis on mitu võimalust: lugeda seda lihtsalt kui raamatut (teha süda kõvaks ja lugedagi seda lihtsalt kui mistahes raamatut) – ja nii ongi; kui avada seda nagu testamenti, ja pole kuulda, et testamenti avatakse lihtsalt kui mistahes dokumenti, vaid on huvi, mis ma pärin (päranduseks saan), siis on hoopis teine lugu.

Jumala sõna ei ole lihtsalt tähtede ja lausete kombinatsioon, vaid seesama loov vägi, millest poeetilistes lembelauludes sosistavad paljud pühakirja leheküljed, kirjeldades loomisprotsessi makro- ja mikrokosmilisel tasandil. Kui Jumala sõna puudutab Jumala armus, siis kirgastub Issanda Päev, kvantiteedist, paljususest (tuhat) saab ÜKS PÄEV hoopis uues kuues, kvaliteedis. Anselm Grün ütleb ühes oma raamatus, et sõna „igavik“ ei ole ajaline mõõde, vaid „uue kvaliteedi“ mõõde. 

Issand Jeesus Kristus ei tulnud maailma niisama aega veetma, meelt lahutama, vaid et „aeg saaks täis“, st oleks täiuslik aeg – Jumala aeg. Et „tõotatud maa“ ei oleks vaid sõnakõlks vanas loos, vaid reaalsus siin ja praegu. Et ükski sõna evangeeliumites ei kumiseks nagu tühi vasknõu, vaid täidaks lugeja imearmuga … „täna on see sõna teie kuuldes täide läinud“. Et meie hinged lööksid lõkendama kõigist otstest Püha Vaimu tules ja et me näeksime nähes ning kuuleksime kuuldes; ja et pühapäev oleks PÜHA PÄEV.

Kuidas prohvet õhkab nagu peig pruudile või enamgi: Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet … Tänase pühapäeva teema on „Jeesus ilmutab oma jumalikku väge“. Mitte seal, kaks tuhat aastat tagasi Naatsareti sünagoogis, vaid siin. Kõige valitseja, kelle ette hommikumaa targad või kuningad tõid kulda, viirukit ja mürri (maise, taevase ja surmavalla võimu sümbolid), ei räägi eilses ega homme, vaid TÄNA. Seda me laulame teenistusel: „Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb, igavesest ajast igavesti“. 

Adugem siis, millise sõnaga on tegu! Kuidas ma seda kuulan, kuidas loen; kuidas palvetan, laulan teenistusel – nii kogu elus? Kus pühakirja loetakse, kuulatakse, seal on Sõna ise juures. Aastatuhanded ei loe ega aastasajad. Pühakiri on armastuskiri igaühele meist ja testament, et pärida ELU. Ja kui sellest küllalt pole, siis lihaks saanud Sõna (Logos) ütleb: kes minu liha sööb ja minu verd joob, sel on igavene elu, ja nende sõnadega tuleb ta meie sisse. Et me ei otsiks teda mujalt … OH TAEVANE ARM!

 

 

 

 

Tauno Kibur,

Tuhala koguduse õpetaja