Jumala rõõmupeol on palju ruumi

Jeesus ütles: «Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!»
Lk 14:16–24

Jeesus räägib meile nii lihtsalt kui vähegi võimalik Jumala riigi asjadest. Me peaksime tema tähendamissõnade abil kõigest päris hästi aru saama.
Küllap oleme oma elus sattunud ühte või teise rolli, mida võrdum esitab. Oleme olnud peo korraldajad. Läheneva jaanipäeva ajal ootame omakseid ja sõpru enda juurde, et üheskoos valgeimat ööd nautida ja leida vaheldust rutiinsele argielule. Mõnikord juubelipeo puhul kutsume enda jaoks tähtsaid inimesi kokku. Ka kurval sündmusel me vajame tuge. Matustele kutsume neid, kes meie arvates tulema peaksid, ja me soovime, et nad meid trööstiksid, koos meiega palvetaksid, jagaksid mälestusi ja peielaua osadust.
Aga peo korraldajatena ja kutsujatena oleme kahjuks vastu võtnud ka rohkesti eitavaid vastuseid. Need on olnud meile väga ebameeldivad, lausa vastikud. Me oleme need vaikselt alla neelanud, oleme sügavalt solvunud, kurvastanud või vihastanud. Või oleme püüdnud siiski mõista. Sest me ise saame ka palju igasuguseid kutseid. Ja paraku kõikjale me minna ei jõua. Mõnele kutsele peame ka ise eitavalt vastama isegi mõjuvatel põhjustel – tervise pärast, transpordiprobleemi või kutsete kattumise tõttu.
Jeesuse tähendamissõnas on peremees esmalt kutsunud peole ilmselt üsna tähtsaid ja väärikaid tegelasi. Ta on saatnud varakult esimese kutse. Ja kui peolaud on valmis, saadab ta uue teate, et kutsutud võiksid tulla. Aga sel parajal hetkel, kui pidulik vastuvõtt on valmis, hakkavad need auväärt kutsutud tegelased ära ütlema. Üks mees peab oma tööpõldu tähtsamaks kui peokutset, teine ei suuda taltsutada oma harrastuslikku huvi härgade vastu, kolmas seab end sõltuvaks perekonna soovidest, selle asemel et ka naist peole kaasa kutsuda. Eks ole need vastused meile tuttavad.
Ärritunult jätab peoperemees need kutsutud sinnapaika ja laseb oma koja täita juhuslikel inimestel, keda kirjeldatakse päris viletsate, vaeste ja näotutena. Kas meiegi selliste juhuslike peoliste hulka kunagi sattunud oleme, seda teab meist igaüks ise.
Ent need meie oma elu rollid kutsujate või kutsututena tulevad ja lähevad ning ununevad aja jooksul. Ilmnevad uued elusündmused ja võimalused. Kui üks pidu läks ühtmoodi, siis tuleb uus pidu, tuues uuesti rõõmu ja kõik on jälle tore.
Kuid Jeesus räägib ühest erilisest pidusöömaajast, millest hoidudes me jääme olulisest rõõmust ilma. Jumal korraldab oma riigis meile vastuvõtu ja kutsub nii paljusid. Tema suudab meile teha väga erilise osaduspeo.
Oma kogemuste põhjal me teame, kuidas pidu, sõprade hulgas viibimine, lihtsalt väike seltskondlik olemine aitab meil korraks unustada argiasjad ja lõõgastuda. Aga siiski hiilivad sellisel tunnil kuskilt ligi ka teatud väikesed mured, mis meid pisut rahutuks teevad. Rahutus poeb meie juttudesse, mõtetesse ja olemisse.
Jumal korraldab meile oma riigis pidusöömaaja, mille peremeheks ja isandaks on Ta ise hea issandana. Ta pakub meile oma taevariigi vastuvõtul täiuslikku õnnistust, pakub meile õndsust ja kõige kindlamat rahu.
Eks me täidame pidevalt ka nende sulaste rolli, kes peavad peolisi Jumala riiki kutsuma. Me kutsume inimesi osa saama Jumala riigi armuandidest: sõnast, sakramentidest, palvest. Ja mitmete vabanduste saatel öeldakse meie kutsele «ei», mis kurvastab meid ja Jumalat.
Kuid me oleme rõõmsad võimaluse üle osa saada nii erilisest rõõmu- ja õndsuspeost ning jätkame kutsumist. Sest sellel erilisel Jumala rõõmupeol on väga palju ruumi.
Aamen.

*Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja