Jumala rahvas leiab armu

Rm 9:1–8,14–16
Paulus kirjutab oma murest selle üle, et paljud elavad ilma Kristuseta. Miks? See pole mitte ainult oma elu küsimus, miks minu suguselts Kristusest ei hooli, vaid enamgi veel küsimus Kristuse teo mõju kohta. Kristus on surnud ja üles tõusnud, miks siis juudid, Tema rahvas, Temasse nii harva usuvad?
Kui meie mõtleme eesti rahvale, võõrastele ja tuttavatele, siis oleme peaaegu leppinudki sellega, et usku on vähe. Selline käegalöömine oli aga Paulusele võõras. Oma misjonitööd tegi ta ikka hoolega. Ka sünagoogides jutlustades, et olla seal, kus elab juudi rahva vaimsus. Paulus ootas kannatamatult juutide pöördumist ristilöödud Jeesuse poole, on ju juudid Jumala rahvas.
Paulus kirjutab ka, mis teeb juutidest Jumala rahva – nende käes on Jumala sõna. Vana Testamendi lehekülgedel räägib Jumal oma mõtetest, oma otsustest rahva kohta. Juutidele on Jumal kõnelnud otse. Meie rahva elu üle ei ole Jumal öelnud otsest sõna. Ka need kohad, kus me näeme Jumala kätt eesti rahva elus, ei ole mitte Jumala otsene sõna meile, vaid meie uskumine: nõnda teeb Jumal. Jumal karistas meid 1940. aastal meie patu eest. Me usume nõnda, sest see meenutab juudi rahva karistamist 586 eKr, Jeruusalemma langemist vaenlaste kätte. Kuid otsest Jumala otsust selle kohta meil pole. Juutide sekka saatis Jumal oma prohvetid, kes ütlesid otsuse konkreetses seisus konkreetse asja kohta. Usutunnistuses ütleme: «kes on rääkinud prohvetite läbi». Seda tegi Jumal juutide seas, sest juudid on Jumala oma rahvas.
Juudid on Jumala rahvas ka seetõttu, et nende kätte on Jumal andnud jumalateenistuse. Kui kultuurides on erinevaid pühadusega kohtumise viise, siis juutidele on Jumal andnud päris jumalateenistuse. See toimus templites Iisra­eli maal, Beetelis, Siilos, Noobis, kõige ilusamini aga Jeruusalemmas. Jumalateenistus, millest Paulus kõneleb, tähendab seda, et Jumal annab inimestele viisid, kuidas Temale läheneda. Mitte sinu ohvrilooma liha, mille sa altarile tood, ei ole sinu patu lunastus, vaid see, et Jumal on andnud sulle selle viisi Teda teenida, Talle ohvrit tuua. Jumal näeb sind ohvrit toomas ja annab sulle andeks. Jumalateenistusel Jumal kinnitab sulle, et sa oled Tema lepingu rahva liige. Vana Testament kirjeldab seda, kuidas paganad tulevad Jeruusalemma. Miks? Et Jumalat teenida. Rahvail endil ju pole jumalateenistust. Neil on vaja Iisraeli rahva juurde tulla.
Juudid teeb Jumala rahvaks seegi, et neile on Jumal andnud tõotused. Jumal tõotas anda järglaskonna ja lunastada rahva. Lunastada vaenlaste käest, lunastada maailmast ja selle kaduvusest. Paulus näeb, et tõotus anda järglane on kõige reaalsemalt täitunud Jeesuse sündimises. Jumal on oma Poja andnud.
Ja nüüd näeb Paulus, et Jeesuse tulek, Tema surm ja ülestõusmine on juutide jaoks tähtsusetu sündmus. Kellegi teise asi. Miks on juudid langenud? Paulus näeb põhjust selgelt: inimesele ongi omane langeda. Sest kõik meie suur jõud ja meelekindlus on ikkagi nõder imimkäte töö.
Ka Jeesuse-aegsel põlvkonnal oli oma kõrberännak käia. Ja nagu Moosese-aegsel, nii ka Jee­suse-aegsel kõrberännakul jäid paljud Jumala rahva hanereast maha. Nad ei olnud kuuleka südamega seal, kus tehti uus leping Jumala ja rahva vahel, lootsid enese kindlameelsusele, kuid ei olnud tugevad Jumalas.
Paulus näitab aga üht teist tugevust. Aabraham ei suutnud saada last oma naise Saaraga, kel sünnitamisiga möödas, lapsehäält oli aga majja hädasti vaja. Naine soovitas muretseda laps teenijatüdrukuga, et siis oleks neilgi järglane. Aabraham sai järglase. Mehel oli selleks tervist. Kuid see oli inimese võimuses olnud tegu. Omaenese vitaalsusega sai Aabraham poja Iismaeli. Jumal aga andis Aabrahamile ühe lapse veel, tema oma naise Saaraga – Iisaki. Iisak, valitud laps, oli sündinud mitte inimese jõust, vaid Jumala tõotusest. Iisaki järglaste seast sünnib ka Jeesus.
Paulus küsib, kas Jumal on ebaõiglane, kui Ta ühe põlgab ja teise valib, Iismaeli vihkab, Iisakit armastab. Paulus nägi seda eriti raskelt: Jumal kutsus kogudusse palju paganaid, jättes valdava osa juute aga omaenda südame kõvaduse ja omaenese mõtete kätte. Paulus teab ka vastust. Eks Jumala ebaõiglus ole õiglasem kui inimese õiglus. Kujutlegem, kui meie elud ja meie ligimeste elud oleksid meie, inimeste õiglastes kätes ja meie eneste õiglase kohtu all. Kes võiks siis püsida? Hitler ja Stalin otsustasid masside kiidulaulu saatel, kellel on õigus elada. Tänapäeva demokraatia otsustab, keda lugeda edukate hulka. Kuid meil on Jumal, kes meid kutsub ja annab meile armu, et võime elada.
Kui me oleme Tema sõna kuulamas, eks ole me ju siis otse Tema armu all? Me võime elada, sest Jumal on meid oma rahva hulka arvanud.

Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja

Augustis jutlustavad lehes Valga praostkonna vaimulikud.