Jumala lihakssaamine on usu vundament

Lk 3:15–18, 21–22
Kirikuaasta mosaiigis oleme jõulupühad taas jätnud seljataha. Muidugi ei tähenda see, et jõulusündmus – Jumala lihakssaamine – muutuks nüüd kuidagi teisejärguliseks. Tegemist on ju vundamendiga, millele ehitub kogu ülejäänud Jumala päästetegu: Jeesuse Kristuse avalik tegevus, tema kannatused, ristisurm, ülestõusmine ja taevaminek. Enamgi veel, inkarnatsiooni saladusele rajaneb kogu kristliku kiriku elu ja kasvamine. Kristus võtab üha uuesti kuju usklike (pühade!) osaduses, kuulutatud sõnas, jagatud sakramentides. Jõulusündmus jääb aktuaalseks läbi kirikuaasta, läbi kiriku ajaloo, seda alati toestades ja mõtestades.
Täisealine Jeesus ilmub esmakordselt avalikkuse ette Jordani jõel, kus Ristija Johannes teda ristib. See pole ristimine, mida tänapäeval tunneb ja toimetab kristlik kirik. Nende kahe ristimise sisulise erinevuse sõnastab Johannes, öeldes: «Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.» (Lk 3:16) Ristija Johannese ristimine oli pigem sümboolne, tahtes tähistada inimese meeleparandust. Jeesuse seatud ristimissakrament on aga Jumala reaalne tegu ja toimimine, mis toob kaasa pärispatust ja isiklikest pattudest vabanemise ning uuestisünni. Apostel Pauluse sõnadega: «Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.» (Rm 6:3–4)
Kuigi Johannese meeleparandusristimisel pole Jeesuse antud ristimissakramendi tähendust, kutsub kirik tänasest evangeeliumitekstist lähtuvalt mõtlema just kristliku ristimise peale. Selle ristimise peale, millega iga ristiinimene on kord kristliku kiriku, Kristuse ihu liikmeks vastu võetud. Tuleb tõdeda, et ristimise üle mõtlemine, selle ainukordse sündmuse meenutamine ja selle mõjudega teadlik arvestamine ei pruugi olla alati iseenesestmõistetav. Ometigi peituvad ristimises aarded, mille avastamiseks ja mõistmiseks kulub terve inimese maine elu – ja mille kaudu Jumal meid päevast päeva usuteel kannab. Vaadakem siis hetkeks seda hindamatut varandust!
Kristlik ristimine, nagu juba nimetatud, on igavese Jumala tegu. Ta võtab oma püha tahtmise teostamiseks näiliselt üsna tavapärased vahendid: vee ja ristimist toimetava inimese käe. Siin ilmneb taas Jumala lihakssaamise avalik saladus – lõputu ja haaramatu Jumal mahutab end väikesesse, maisesse. Seda ristiusu paradoksi selgitab «Suures katekismuses» tabavalt Martin Luther, kirjutades: «Jumala nimesse ristida tähendab mitte inimeste, vaid Jumala enese poolt ristitud saada – ja kuigi see sünnib inimese käe läbi, on see tõeliselt siiski Jumala enese tegu. Sellest võib igaüks ise järeldada, et see tegu on palju ülevam kui mistahes muu töö, mis sooritatakse mõne inimese või pühamehe poolt. Sest missuguseid suuremaid tegusid võidaksegi teha, kui on Jumala teod? Ent eks siingi ole jälle kuradil tegemist, et ta meid saaks võltsi näoga petta ja meid Jumala teo juurest juhtida meie oma teo juurde. /…/ Pühakiri aga õpetab teisiti: kui me ka kõigi munkade teod üksteise peale riita laoksime – olgu need nii hiilgavad kui tahes –, siis poleks need ühtekokku kaugeltki nii üllad ning head kui üksainus rohukõrreke, mille Jumal üles tõstab. Miks? Aga seepärast, et tegija isik ise on õilsam ja parem! Siin tuleb aga silmas pidada tegijat mitte tema tegude järgi, vaid tegusid hinnata tegija järgi, kellelt teod saavad oma õilsuse.»
Tõepoolest, vastupidiselt inimlikule ootusele ilmub Jumal inimkonnale «rohukõrrena», tehes näiliselt hiilguseta tegusid: sünnib Petlemma laudas, ratsutab Jeruusalemma eesli seljas, laseb end piitsutada, endale näkku sülitada ja seejärel risti lüüa. Või teisiti: asetab igavese elu ristimisvee, armulaualeiva ja -veini sisse, jagab oma päästvat sõna poolikute ja nõtrade inimlaste suu kaudu. Jumala suurus seisneb selles, et ta saab väikeseks, astub meie lähedale ja toob nõnda valguse pimedusse, elu surmaorgu. Olgu meil selle kõige märkamiseks ja vastuvõtmiseks avatud süda!
Avalikku kuulutustööd alustas Jeesus sõnadega: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!» (Mt 3:2). Jeesuse meeleparandusjutlus algas aga juba Jordani jõel, mil ta alandus meie patukoorma alla ning võttis vastu meeleparandusristimise – kuigi ise patuta. Patukahetsus seisab iga Jumala poole pöördumise alguses, siit tuleb kõik ülejäänu. Ristimissakramendis algab samuti meeleparanduse protsess, mis kestab kuni meie maise elu lõpuni. See muudab ristimise kristlase jaoks pidevalt kohalolevaks väeks, Jumala armuks, milles toimub, Lutheri sõnu kasutades, «vana Aadama» surm ja «uue inimese» ülestõusmine. Andku Jumal seda armu meilegi. Ja ärgem iial unustagem: me oleme õnnistuse tarvis ristitud Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse! Aamen.

 

 

 

 

Marek Roots,
Keila koguduse õpetaja