Jumala käes on kõik võimalik

Nõnda ütleb vägede Issand: Kuigi see on neil päevil ime selle rahva jäägi silmis, kas peaks see olema ime ka minu silmis? küsib vägede Issand. Nõnda ütleb vägede Issand: Vaata, mina päästan oma rahva päikesetõusu maalt ja päikeseloojaku maalt. Ja mina toon nad tagasi Jeruusalemma elama: nad on mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, ustav ja õiglane. Sk 8:6–8

Jumala käes on kõik võimalik. Inimene ainult omaenese piiratuses arvab millegipärast, et Jumala võimete piirid on vägagi sarnased inimese võimete piiridega. Eks selle peamine põhjus ole inimese püüe end kõrgemaks upitada, kui ta tegelikult on, mille tulemusena inimese mõttemaailm on muutunud liigagi inimesekeskseks. Kuid sõltumata inimese oskusest ja võimest mõista Jumala tegude olemust on Jumala käes tõesti kõik võimalik. Sest kuidas teisiti üldse saaks olla kõiksuse Loojaga? Loomulikult on tema jaoks ja tema käes kõik võimalik. Ainult et järjest rohkem ennast imetlev inimene ei oska enam Jumala imelisust näha ja mõista.

Viimane kuu on vast meile igaühele näidanud, et olukorrad, mida me inimestena ei oska ettegi kujutada, võivad peaaegu et üle öö tõeks saada, ja nii tuleb meil kohaneda, tuleb korrastada ka oma mõttemaailma, arusaamisi ja lähenemisnurkasid. Kuid kõik see, mida Jumal laseb sündida ja tõeks saada, on tema plaan ja inimestena oleme meie tegelikult selle juures vaid need, kes saavad seda tunnistada või siis salata, kui me ei julge või ei oska tunnistada.

Oleme ülestõusmisajas. Jeesuse jüngrid tegelikult ju suure neljapäeva õhtul Jeesusega koos Jeruusalemmas lauas istudes ei osanud aimatagi lähemate päevade sündmusi. Alles nädalakese hiljem koondusid nad taas, vahetasid oma kogemusi, kui üllatuslikult ilmus Jeesus nende juurde, kuigi nad olid võtnud kasutusele kõik ettevaatusabinõud. Kogunesid nad ju lukustatud uste taga.

Aga nii nagu ükski lukustatud uks ei takista Jeesusel sisse astumast, ei takista miski temal inimese kivist südant muuta elavaks. Sest Jumala käes on ju kõik võimalik. Selliselt pöörab Jumal Sauluse Pauluseks, selliselt puudutab ta täna paljude inimeste südameid. Ja mitte lihtsalt ukse taga koputades, vaid kõige ettearvamatumal hetkel lihtsalt oma armastuse väega inimese südant puudutades.

Inimese võimest Jumala armastust näha ja mõista ei sõltu Jumala armastuse olemus, nii ei sõltu tegelikkuses Jumala armastuse olemus mitte mingilgi moel ka kiriku oskusest ja suutlikkusest sõnumiga inimesteni jõuda. See kõik on tegelikult ju nn jäämäe veepealne osa, sest kõik see armutöö, mida Jumal inimeste südametes teeb neid uuendades ja armastusega täites, ei sõltu inimeste tööst ja vaevanägemisest, see sõltub üksnes ja ainult Jumalast. Ja kuna tema käes on kõik võimalik, siis ei ole meil mingit põhjust Jumala tegude õigsuses ja headuses kahelda.

Märtsi alguses ei osanud mina vaimulikuna küll ette kujutada, et peagi tuleb jumalateenistustega kolida internetti ja isegi ülestõusmispühi tuleb samal moel tähistada. Seistes tühjas kirikus kaamerasilma ees ja kõneldes mikrofoni. Kuid Jumal on juhatanud seda kõike ehk just selleks ka nii, et me astuksimegi tema jüngritena välja omaenese mugavusest ning läheksime välja tunnistama ja kuulutama. On ju internetti minek välja minemine kiriku seinte kaitsvast rüpest, millesse üpriski noore vaimulikuna olen ka mina vägagi skeptiliselt suhtunud. Aga Jumala teed on ettearvamatud.

Kristuse ülestõusmise tunnistajatena oleme me igaüks läkitatud jagama sõnumit armastuse võidust. Ja mitte armastuse võidust kellegi või millegi üle, vaid Jumala armastuse väe ilmsiks saamisest iga üksiku inimese elus, kes usub temasse. Olgu selleks siis tänav, internet või külapood, kui meie kristlastena väljendame kõiges teistele inimestele seda armastust, mille Jumal meid on armastanud, siis olemegi meie jüngritena käimas tema juhatuse järgi. Kuid põhilise osa muutmise tööst teeb nii või teisiti Jumal ise inimeste südametes.

Ühest oleme kindlasti me kõik viimasel ajal aru saanud – tormamine ei vii meid kuhugi. Kuid armastamine ja Jumala armastuse jagamine, Jeesuse ülestõusmisest tunnistamine ligimestele vahendeid valimata on tegelikult see, mis meid juhatab taevase Jeruusalemma poole, sinna, kuhu meie hinged tegelikult igatsevad jõuda.

Uskudes, lootes ja armastades võimegi meie olla need Jumala rahva liikmed, keda tema kogub kokku hommiku- ja õhtumaalt, et meie võiksime olla temale rahvaks ja tema võiks olla meile Jumalaks. Jumala loominguna oleme meie tema käes juhtida ja hoida, et meiegi elupäevades siin maailmas võiks sündida tema tahtmine ning kõik meie elu võiks olla tunnistuseks, et Jeesus Kristus elab igavesti, nii nagu Jumal on meid armastanud igavesest ajast igavesti.

 

 

 

 

Mikk Leedjärv,

Viimsi koguduse õpetaja