Jumala heakskiit on suunanäitaja

Päris isetut inimest ei ole maises ilmas olemas. Lõpuni isetut usku seetõttu ka mitte. Ikka me vaatame maailma läbi oma silmade, usume just nii, nagu meile seda antud ja nagu me seda oma elukogemusele ja isiksusomapäradele toetudes kanname. Ka teod, mida me oma usule tuginedes teeme, kannavad paljus meie isiku eripära.

Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas! Kui sa nüüd almuseid jagad, siis ära lase enese ees pasunat puhuda, nii nagu silmakirjatsejad teevad sünagoogides ja tänavatel, et inimesed neid ülistaksid. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!

Mt 6:1–4    

 

Päris isetut inimest ei ole maises ilmas olemas. Lõpuni isetut usku seetõttu ka mitte. Ikka me vaatame maailma läbi oma silmade, usume just nii, nagu meile seda antud ja nagu me seda oma elukogemusele ja isiksusomapäradele toetudes kanname. Ka teod, mida me oma usule tuginedes teeme, kannavad paljus meie isiku eripära.

Kuid üks, mida me kõik oma usuelu elades ja tegusid tehes vajame, on positiivne tagasiside. Me vajame kinnitust, et oleme õigel teel. Oma südames julgustust, et meie usk on midagi väärt, et keegi peab tähtsaks ja vajab seda, mida me teeme.

Samas on häda, kui positiivne tagasiside heast teost jääb ainsaks, mille pärast selle ette võtame. Mõnikord võime jõuda sinna punkti, et head tehes ei ole meil silma ees ligimese kasu, vaid tasu, mida Jumalalt, ühiskonnalt või abistatavalt oma teo eest ootame.

Ühtepidi on Jumala heakskiit see, mis kristlase elus on suunanäitajaks. Väga hea, kui selle poole pürgime, kuid nukker on, kui meie vagasid tegusid toob esile vaid soov Jumala heakskiitu pälvida. 

Me ei saa Jumalalt vorst vorsti vastu tehinguga osta heakskiitu. Sest lõpuks seegi positiivne, mis meie elust ja tegudest ilmneb, on Jumala enda oma. Paulus kirjutab Filipi kogudusele: «Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.»

Jeesus kutsub oma kuulajaid ja sealhulgas ka meid jälgima oma tegemisi ja motiive. Ühtepidi oleme ristiinimestena kutsutud üles headele tegudele nii ligimese kui Jumala ees, teisalt on meie suutlikkus teha midagi, mis jäägitult hea, õige puudulik.

Kuidas siis nii? Igaühel võib meenuda midagi sellist, kus ta on teinud mõne ilusa teo, mis tõsist kiitmist väärt. Kindlasti! Kuid ometi on meie, maiste inimeste parimategi inimlike tegude taga tubli annus omakasu. Kui inimene teeb head teisele, siis teeb ta sellega head ka endale. Võidab teiste tähelepanu, tunnustuse või kas või rahulolu oma südames. Selle reegli on omakasu taga ajav maailm, kus paratamatult elame, meie südamesse kehtestanud. 

Mõnikord kisuvad «heateod» suisa piinlikuks kätte, kui tagasihoidliku annetuse või tööpanuse eest nõuab inimene tähelepanu ja avalikkuse kiitvaid valgusvihke, nii et nukker kõrvalt vaadata. Nõnda muutub isegi see hea, mis tehtud, õige kibedaks alla neelata.

Nende kohta, kes teevad head välistel motiividel, nõnda oma isikut esile tõstes, ütleb Jeesus, et neil on oma palk juba käes. Jeesus ei mõista neid siinkohal hukka, sest osutatud abist võib kasu olla ka siis, kui abistajale tema enda kasu esmatähtis on. Jumalgi võib kasutada oma tahte elluviimiseks inimest, kellele tähelepanuvajadus või muu inimlik tegur on peamiseks motiveerijaks. Jeesus vaid ütleb, et nemad on oma palga sest teost juba saanud.

Ometi on inimesel Jumalalt saada palju enam. Ristiinimese Jumalaga koos veedetud elugi on tulem, mis oma sisemiselt väärtuselt ületab kaugelt selle, mida maine maailm saab anda. Tõeline rahu südames, mis Jumalal on meile anda, kaalub kordades üle rahulolutunde, mida sel maailmal meile pakkuda.

Ent ristiinimese viimane palk – igavene elu, koosolemine Jumala endaga – selle täiuses ja püsivuses ei anna võrrelda ühegi maise kasuga.

Jumalal on vägi teha ka meie inimlikud nõrkused tugevusteks. Inimliku silmapaistmise soovi võib Jumal muuta tunnistamise julguseks, oma südamest maist tunnustusvajadust leides võime mõista, et teisedki meie ümber vajavad tunnustamist ja positiivset tagasisidet, ning leiame, et meil ei ole põhjust seda neile keelata.

Ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb. See ei ole isiku lõhestumine või tegude kahestumine, vaid ligimesearmastuses eluviis. Ristiinimesel, kes kogenud Jumala armu ja ühes Jumalaga oma teed käib, on varandus, mida teistelegi jagada. Kui ta teeb head, siis teeb seda mitte tasu ootamise soovist, vaid seepärast, et see on õige. Teeb seda ise tähele panemata. Armastab ligimest oma südames, sest Jumal on meid enne armastanud. Aamen!

Urmas Paju,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja