Jumala armust omal maal

Sest Issand, su Jumal, viib sind heale maale, veeojade, allikate ja sügavate vete maale, mis voolavad orgudes ja mägedes, nisu, odra, viinapuude, viigipuude, granaatõunapuude, õlipuude ja mee maale, maale, kus sa ei söö leiba kehvuses, kus sul midagi ei puudu, maale, mille kivid on raud ja mille mägedest sa saad raiuda vaske. Kui sa sööd ja su kõht saab täis, siis kiida Issandat, oma Jumalat, hea maa pärast, mille ta sulle andis! Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, seadlused ja määrused, mis ma täna sulle annan, et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad ning elad neis, kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb ja kõik, mis sul on, kasvab, et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast.
(5Ms 8:7–14 jj)
«Löö onule patsi ka!» soovitas Imelik Lestale, kui Toots oli talle ilusa siidinööri uuriketiks kinkinud. «Mida sa ütled?» küsitakse lapselt, kes saab koju tulnud külaliselt mõne maiustuse või kingi. «Aitäh» on sageli lapse esimesi sõnu, mida ta kasutab midagi soovides või vastu võttes. Tänamine on nii loomulik tegevus, et märkame seda tihti alles siis, kui «aitähhi» ei öelda või on see meil endil ütlemata jäänud.
Kaubanduskeskuses avatakse uus pood, avamisele on kogunenud hulk rahvast. Rahvahulk on suur, sest avamishindade seas on välja kuulutatud ka eriti soodsate kaupade müük. Kõik on veidi ärevil ja need tunded nakkavad. Peetakse kõnesid ja tänatakse ehitajaid ja poodnikke, aga kokkutulnud kuulavad vaid poole kõrvaga: nemad piidlevad läbi klaasseinte paistvat kaupa ja ihkavad poodi sisse. Viimaks avataksegi uksed ning tõtakal sammul (me ei jookse, me ei ole ju ostuhullud!) suundub innukas ostjaskond valikut tegema. Kui õhtuses uudistesaates kaupluse avamisest kokkuvõtet näidatakse, on kassa juures võidurõõmsate nägudega inimesed.
Iisraeli lapsi võib kujutleda samasse olukorda: nad on oma rännutee lõpul. Ootus ja teadmatus hakkavad läbi saama ning on vaja mõelda ettepoole. Mis maa see ikkagi on? Mismoodi elada tõotatud maal? Milliste reeglite ja võimalustega arvestada? Igatsus vabaduse järele ja soov usaldada on rahva siiani toonud. Jumala tuul ja tuli on neid kõigist viperustest hoolimata kõrberännakul juhtinud. Mis viib edasi?
Mooses tuletab oma rahvale meelde: ükskõik, kus te ka ei oleks, mida ka ei teeks, ärge unustage, mida Issand teile teinud on!
Uus maa on kui imedemaa. Seal vuliseb vesi, kõik kasvab ning maapõu on rikas. On märkimist väärt, et Issand ei ütle Moosese suu kaudu, nagu tuleks tõotatud maal kõik kergelt kätte. Iisraeli lastel on algusest peale selge: midagi ei tule iseenesest, töö ja vaevata, vaid tuleb kasvatada ja kasta, koguda ja koristada, jahvatada ja küpsetada ning alles siis saab meeleiba süüa. Aga isegi siis, kui nad on kõvasti higi valanud ja targasti majandanud, tööd teinud ja õnnistust näinud, ei ole põhjust ainult iseendale õlale patsutada ja uhkusega hoonete, põldude ja karjade keskel ringi vaadata. Ikka tuleks kõigepealt vaadata üles ning tuletada meelde, miks nad just selles paigas on ja kuidas nad sinna jõudsid.
Tänavu on meil väga rikkaliku seene-, marja- ja õunasaagi eest põhjust küllaga tänada. Paljud teraviljakasvatajad aga kaotasid ning piima- ja sealihatootmisest tundub olevat kohatu tänulikkuse kontekstis rääkida. Täname siiski! Täname neid põllumehi, kes usinalt ja lootusrikkalt külvavad ja lõikavad, kes ilma trotsivad ja vara ärkavad, täname lüpsjaid ja loomaarste, silorullide keerutajaid, sõnnikulükkajaid ja kartulipanijaid, kombainijuhte – kõiki, kelle töö toob leiva ja leivakõrvase lauale. Täname neid heas usus õiglase hinnaga toitu ostes ja täname Loojat, kes oma päikesel kõige peale paista laseb.
Lõikustänupüha ei ole aga ainult tänulikkus kogutud saagi eest või ilus suveaja lõpetus, see on ka kutse meenutama, kuidas meie siia saime, millistele kokkulepetele toetudes siin elame ja kuhu oma tänu ja õnnestumistest tulnud rõõmu suuname või keda hädas appi hüüame. On kosutav teada, et mõndagi on salve saanud, ja lohutav, et kõigist ilma ja poliitika vingerpussidest hoolimata oleme ikkagi siin. Maal, mille sooned on täis kosutavat vett ja põldudel ja aedades küpsevad viljad, aasadel jooksevad loomad ja kodudesse sünnivad lapsed.
«See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud,» kinnitab prohvet Jeremija. «Me pole seda maailma esivanematelt päranduseks saanud, vaid lastelt laenanud,» tuletab Keenia vanasõna meelde. Neid tõdemusi mõttes hoides saab teravalt selgeks, kui tähtis on mitte unustada üles vaadata. Oleme siin Jumala armust ja meie siinolekust sõltub, kas tulevastel põlvedel on meeles samamoodi tänada ja kiita. Täna täna! Vaata üles ja vaata ümber! Ära unusta!

 

 

 

 

Kristi Sääsk,
Suure-Jaani koguduse õpetaja