Jumala armastus annab emadele jõu

Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Jh 17:6

On üks vana lugu Jeesuse ja peaingel Gabrieli jutuajamisest taevastes. Tänapäevases sõnastuses kõlaks see nii: Gabriel on tõsiselt huvitatud Jee­suse inimeste Jumala riigi tulekuks ettevalmistamise projekti jätkusuutlikkusest ilma Jeesuse osaluseta. Jeesus selgitab, et ta kutsus maa peal paar kalurit ja maksukoguja endaga rändama ning õpetas neid. Gabrieli arvates ei ole see projekti riskide maandamiseks ja ennetamiseks piisav. Peaks olema asjalik plaan B. Jeesus lisab, et ta rääkis Peetrusele, Jaakobile ja Johannesele Jumala kuningriigist ning Toomale usust ja kõik ta jüngrid olid temaga, kui ta tervendas ja jutlustas. Gabrieli arvates on kogu see kamp ebausaldatav ning ta jääb enda juurde: vaja on tagavaraplaani. Jeesus vastab: „Mul ei ole tagavaraplaani. Ma sõltun täiesti sellest ebausaldatavast kambast.“
Tänane evangeeliumitekst on lõik Jeesuse ülempreesterlikust palvest. Lõik Jeesuse palvest oma jüngrite eest. Sõnad, millega Issand julgustas oma jüngreid, see tähendab meid, seda ebausaldatavat kampa, jätkama tema tööd siin maa peal. Jeesus oli väga lähedal oma ristisurmale. Ta tahtis veel kord jüngritele südamele panna seda, mis on kõige tähtsam. Seda, mis oli jüngritele ja on meile kõige suuremaks õnnistuseks. „Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast“ (Jh 17:6). Tõesti, kõige suurem õnnistus on teada Jumala nime, teada, et Jumal on olemas. Mitte sellepärast, et teadmisele Jumalast lisandub alati usaldus oma Looja vastu („Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime“ (Ps 9:11)) ning läbi selle mingi ähmane ja umbmäärane lootus võimalusele Jumalalt midagi paluda, vaid lihtsalt selle pärast, et ta olemas on, mis iganes meile temalt siis osaks saab.
Teise õnnistusena toob Jeesus jüngrite ette Jumala sõna: „… sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud“ (Jh 17:8). Jumala sõna, mida me oleme kuulnud, mille oleme vastu võtnud, mis on meis usu sünnitanud ja mille najal me kasvame.
Kaks suurt õnnistust, mida meid on kutsutud alal hoidma ja jagama. Meid kõiki, aga tänasel päeval tahaksin eelkõige esile tõsta emasid. Sest kõik inimesed on meile Jumalast antud, kõik inimesed on olnud lapsed ja kui Jumal on andnud, siis on alguses kõigi nende eest hoolitsenud ja neid õnnistusi edasi andnud nende emad.
Õpetussõnades on kirjas salmid tubli naise ülistuseks. Kõige muu hulgas kiidetakse tublit naist ka selle eest, et „ta avab oma suu targasti ja tema keelel on sõbralik õpetus“ (Õp 31:26) ehk siis ta on rääkinud oma lastele Jumalast ja Jumala sõnast. Emad saavad olla oma lastele toeks. Seda on omal moel teinud kõik meile Piiblist teada emad: Iisaki ema Saara, Moosese ema Jookebed, Saamueli ema Hanna, Saalomoni ema Batseba, Ristija Johannese ema Eliisabet ning loomulikult Jeesuse ema Maarja.
Tuua oma lapsed Jumala juurde, aidata neil saada Jeesuse Kristuse jüngriteks. Mil moel? Emad saavad jagada armastust, rõõmu, rahu, kannatlikkust, lahkust, headust ja ustavust, tasadust ning enesevalitsemist. Kõike seda, mida apostel Paulus oma kirjas galaatlastele loetleb vaimu viljadena (Gl 5:22–23). Emad on need, kes läbi Püha Vaimu töö leiavad oma südamest nende heade viljade seemned ja istutavad need oma laste hingedesse. Emad on ka need, kes neist seemneist tärkavaid ja kasvavaid taimi kogu oma elu hooldavad. Emaarmastus on ohverdav armastus. Jumala armastus meie emades on see, mis annab neile selle jõu.
Emad on erinevad ja olud on erinevad. Et pereelu läheks ladusalt, peavad emad võtma kanda mitmesuguseid rolle. Tihti peavad nad endale ütlema: „Olgu! Ma proovin nii, see tundub küll võimatult tobe moodus, aga ükski mõistlik moodus pole andnud tulemusi.“ Igal juhul püüavad nad anda oma parima. Aga me peame arvestama, et elame maailmas, kus unistused tihti purunevad, ja on asju, mida ei saa enam terveks tagasi. Meie reaalsus siin maailmas on meid iga päev ümbritsevad probleemid.
Emadepäeval austame oma emasid ja nendega koos kõiki naisi. Austame neid, kes lahutuse või surma tõttu on kaotanud oma kaasa ja peavad nüüd olema nii ema kui isa eest. Austame neid, kes on väga tahtnud saada emaks, aga seda pole juhtunud. Paljudele meist on see päev, mil mälestame neid, kes juba igavikku läinud. Täname selle aja eest, mille emad oma lastele kingivad. Täname oma emasid väsimatuse eest ja selle eest, et nad suudavad kohaneda üha uute olukordadega. Täname emasid pühendumuse eest. Loodame, et kõik mõistavad emaks olemise tähtsust ja saavad aru, et asjad, mis muudavad maailma, võivad vahel märkamatult alguse saada meie kodudest.

 

 

 

 

Eha Kraft,
Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja