Jumala arm tähendab kutset meeleparandusele

Jeesus hakkas mõistu rääkima: «Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast.
(Mk 12:1–2)
Tähendamissõna viinamäe rentnikest kujutab Iisraeli maad, mille Jumal on kinkinud oma rahvale. See räägib prohvetitest, keda Jumal saatis oma rahva juurde otsima sõnakuulelikkuse vilja. See on nagu pilt, mis näitab meile viinamäe isanda toimimisviise. Tema kingib meile aega, et meie kätte usaldatu võiks juurduda ja tugevaks saada. Ta ei eelda koheseid saavutusi, aga ei lükka ka tulemuste nõudmist kaugemasse tulevikku.
Ehmatav on see, et mida lähemale jõuab lõpliku otsustamise aeg, seda avalikumalt ja julmemalt kohtlevad rentnikud isanda saadetud sulaseid neid pekstes, teotades ja isegi tappes. Selle kõige juures on viinamäe isand üllatavalt pikameelne, andes rentnikele ehk rahvale üha uusi võimalusi. Mida enam ta seda teeb, seda paadunumaks muutub tema rahvas.
Viinamäe isanda poolel on nii õigus kui seadus ja ta võinuks astuda kiiremini jõulisemaid samme. Tema kannatlikkus on arusaamatu. Veelgi enam. Ta on koguni valmis seadma ohtu kõige kallima, mis tal on, oma poja.
Judaismi pärimuste kogu talmud heidab valgust põlluharijate käitumise paremaks mõistmiseks. Selle kohaselt võis kes tahes rentnik, kellel oli maa kasutusõigus kolmeks aastaks, võtta maa enda omandisse juhul, kui selle omandiõigus osutus ühel või teisel põhjusel ebakindlaks. Maa kasutajad võisid seda silmas pidades olla motiveeritud renti mitte tasuma, et seada omandiõigus kahtluse alla. Kui nad näevad nüüd saabuvat omaniku enda poega, arvavad nad, et isand on ehk surnud ja poeg on tulnud, et neilt viinamägi tagasi võtta. Tappes pärija ja lootes tõestada omandiõiguse ebakindlust kolmeaastase perioodi vältel, arvasid nad saavat maa omanikeks.
Moosese seaduse kohaselt oleks ohvri veri maa saastanud, mille tulemusena ei oleks saanud põlluvilja müüa. Seepärast tuli süütu ohver matta väljapoole viinamäge. Heebrea kirja autor ütleb: «Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat» (Hb 13:12). Kurjad teod ei too endaga kaasa tulemusi, vaid tagajärgi. Viinamägi võetakse petlike rentnike käest ära ja antakse teistele. Jeesuse kuulajad mõistavad võrdpildi tähendust, mida on kinnitanud ka varasemad prohvetid. Iisraeli paadumuse tõttu saab evangeelium teiste rahvaste osaks. Jumal suudab ka tehtud väärsammud panna teenima enda seatud eesmärki. Nii peegeldab see tähendamissõna Jumala ajalugu, tema teed Iisraeli kaudu paganarahvaste juurde. Jumala arm teiste rahvaste vastu ei tähenda Iisraeli hülgamist, vaid kutset meeleparandusele.
Jeesus viitab mitmes võrdpildis oma kannatusele ja surmale. Ta nimetab seda ka siin, tsiteerides psalmis 118 öeldut: «Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks. Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis.» (Ps 118:22–23) Nurgakivile rajati terve ülejäänud ehitis samuti nagu kõrgeimas punktis asetsev tipukivi, mis hoiab rajatist koos. Antud juhul on ehitajad selleks ainumõeldava ja ettevalmistatud kivi lähema vaatluse järel hüljanud.
Nõnda tegi Iisraeli rahvas omade juurde tulnud Messiale. See, mis on mõeldud nurgakiviks, on osutunud neile komistuseks. Hüljates olulise, saavad nad ise hüljatuks. Armuajal on meile antud võimalus valida, aga selle möödudes mõjutavad kas valed valikud või ka valimata jätmine meid oluliselt ja ootamatult.
Jumala arm on see, kui kuuldes Jumala sõna kaudu tõde enda kohta, tunnistame oma eksimust ja parandame meelt. Samas on neid, kes mõistavad, et see sõna on räägitud nende kohta, ja nad solvuvad. Selle tulemuseks ei ole mitte üksnes Jeesuse hülgamine, vaid rentnike kombel viinamäe isanda poja hukkamine.
Oma jutluses kahesugusest õigusest viitab Luther, et vaatamata meie vääritusele ja sellest tulenevale hukkamõistule saame puhtast halastusest osa sellest, mis kuulub Kristusele. «Koguni Kristus ise ütles end olevat selle pärast tulnud, et täita oma Isa kõige pühamat tahet, saades kuulekaks surmani. Kõik, mida ta tegi, tegi Ta meie jaoks.» Apostel Paulus näeb Jumala armu väljendust Kristuses: «Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?» (Rm 8:32).
Kristuse kannatus tuleneb Iisraeli ebausust samal moel, nagu seda said kogeda prohvetid enne tema ilmumist. Kristlik kogudus on olnud veendunud selles, et Jumal on inimeste vastuseisust hoolimata saavutanud Kristuse ülestõusmises võidu surma ja kuradi väe üle. Sellele nurgakivile on tema rajanud oma koguduse.

 

 

 

 
Anti Toplaan,
Kuressaare koguduse õpetaja