Jumal tunneb meid läbinisti

Mt 9:9–13
Selle pühapäeva evangeeliumist loeme elumuutvast kohtumisest Jeesuse ja ühe tolliametniku vahel. Selle kohtumise tõttu on meil olemas üks evangeeliumi raamat. Ühest tollihoonest möödudes märkas Jeesus parajasti kontoris istuvat tölnerit, kelle nimi oli Matteus. Markus ja Luukas on kirja pannud sama kohtumise sündmused, aga nad kutsuvad Matteust nimega Leevi, Alfeuse poeg. Kui Jeesus nägi Matteust istumas oma tööde keskel, ütles ta lihtsalt: «Järgne mulle!» Tölner tõusiski kohe ja järgnes Jeesusele.
Teise tölneri Sakkeuse viisil igatses Matteus oma ellu muutust ning kohtumine Jeesusega andis selleks võimaluse. Maksukoguja amet ei olnud roomlaste okupeeritud Iisraelis väga prestiižne, sest nad pidid tegema koostööd vallutajate ehk roomlastega ning seetõttu paljud juudid põlgasid neid. Halba mainet kasvatas seegi, et maksukogujad võisid küsida inimeste käest rohkem raha, kui tegelikult kohus oli. Võime ette kujutada, kui palju kordi oli Matteus tundnud häbi oma elu valikute pärast.
Jeesus suhtus aga inimestesse teistmoodi ning tema ei tundunud hoolivat ei enda ega ka teiste mainest. Tema sõnad «järgne mulle» olid siiski elumuutvad. Millised sõnad on aga muutnud meie elu? Võib-olla meenub sulle abieluettepanek või hetk, millal laps esimest korda su nime ütles. Võib-olla on sulle jäänud meelde kalli lähedase viimased sõnad. Need sõnad on kindlasti tähtsad, aga kas sa oled kuulnud sõnu, mis muudavad su elu radikaalselt ning annavad sellele uue suuna ja tähenduse? Kuidas oleks esiteks need sõnad, mida su kõrv ei kuulnud, aga mille tõttu sa ärkasid elule siia maailma, ehk sõnad, millega su taevane Isa sind lõi? Neid võime lugeda ainult tagantjärele psalmist 139.
Taevane Isa räägib meiega oma sõna ja sakramendi läbi kogu aeg, aga meie jääme sageli kurdiks. Mitmesugused valikud, mured ja soovid täidavad meie elu nii tihedalt, et unustame kuulata Jumalat. Selle asemel kuulame meeleldi teistsuguseid sõnu: «Sa oled läbi kukkunud. Sa ei saa oma eluga hakkama. Oled nüüd teinud niisugust pattu, et isegi Jumal enam ei andesta. Milleks üldse pingutada, su elu pole sugugi muutunud? Jumal on sind maha jätnud.» Olen kindel, et samasugused mõtted olid Matteust juba kaua kiusanud.
Matteus vastas Jeesuse kutsele ning kutsus teda koos jüngritega enda poole sööma. Seal peol oli palju teisi tölnereid ja patuseid. Keegi variser hakkas uurima, kuidas Jeesus suudab einestada koos selliste inimestega. Variserid ei julgenud seda küsimust Jeesusele esitada, aga kui ta sellest kuulis, siis vastas lihtsalt: «Ei vaja arsti terved, vaid haiged.»
Patune inimene on sisemiselt haige ning patt on haigus, mida kogu inimkond kannab oma geenides. Inimeste ees võime küll enamasti paista tublid, seaduskuulekad ja head, aga Jumala ees ei suuda me varjata ühtegi oma tegu, tegematajätmist, oma motiive või mõtteid. Tema tunneb meid läbinisti ning näeb läbi kõikidest meie valedest ja maskidest. Sageli on meil raske iseendalegi tunnistada, et meie meeles liiguvad ebasobivad või isekad mõtted, ning teatud asjadest ei julge me rääkida mitte kellegagi. Ainult Jumal teab ja näeb.
Me kõik oleme sisemiselt haiged, täpselt nagu Matteus, kuid siiski kutsus Jeesus teda: «Järgne mulle!» Armas lugeja, need sõnad olid palju rohkem kui lihtsalt kutse. Seal, tollikontoris, ning Jeesusega kohtudes leidis Matteus jälle oma väärtuse ja iseenda. Vaatamata sellele, et ta oli patune, oma kaasmaalaste poolt põlatud ja oma elus ummikus, armastas Jumal teda. Jeesuse kutse oli vabastus ja andestus inimesele, kes teadis, et vajab abi ja halastust.
Öeldud on: Jumal armastab meid kõiki sellistena, nagu me oleme, aga ta armastab meid liiga palju, et jätta meid niisugusteks, nagu oleme. Seetõttu soovingi küsida sinu käest, mida sa oled teinud Jumala kutsega. Sina ju said tema armu kingituseks, kui sind püha ristimise kaudu võeti Jumala lapseks. Sa said kingituseks tema Püha Vaimu ning leeriõnnistamisel esitatud küsimuste kaudu ütles Jumal isiklikult sinule: «Järgne mulle!» Vastuse sellele küsimusele peame andma oma tegude ja sõnadega iga päev.
Armas lugeja! Jumal on andnud oma elu sinule ning ootab, et sina annaksid oma elu temale. See on kristlikku usku sisaldav paradoks: ainult kaotades oma elu ja Jumalat armastades leiad iseenda ja oma elu. Nii kaua, kui sa hoiad kinni oma õigustest, oma vajadustest ja iseendast, ei suuda sa märgata Jumala tahet oma elus ning seda armu, mida sa oled juba saanud ristimises.
Jumala poolt leitud inimene on alati saadetud inimene, kes saab jagada seda armastust, mida ta ise on saanud kogeda. Selle meeldetuletuseks öeldakse meile igal pühapäeval: minge rahuga ja teenige Issandat rõõmuga.

 

 

 

 
Joona Toivanen,
Tartu Maarja koguduse õpetaja