Jumal töötab igaühe kaudu

See jutlus on vanemaile ja karjastele. See
jutlus on sullegi, kui sa ka pole kirikuõpetaja. Sinulgi on side
karjaseametiga. Võib-olla täidad koguduses mingit ülesannet, oled valitud
nõukokku. Võib-olla kujuned kristlasena ja ükskord hakatakse ka sinu peale
lootma. «Karjapoiss on kuningas,» on laulnud Jakob Hurt. Ja temast,
karjapoisist Võrumaalt, sai tuntud kirikuõpetaja, eesti rahva vaimne juht.

Üldse kuuldub teie seas olevat kõlvatust,
ja veel niisugust kõlvatust, mida ei ole paganategi hulgas, et keegi elavat oma
võõrasemaga. Ent teie hooplete ega olegi kurvad ja ei kõrvaldagi oma keskelt
seda, kes niisugust asja on teinud. Sest mina, ehkki ihulikult eemal, ent
vaimus kohal, olen otsekui teie juures viibides juba teinud otsuse selle kohta,
kes nõnda on elanud: meie Issanda Jeesuse nimel, kui teie ja minu vaim on kokku
juhitud meie Issanda Jeesuse väega.

(1 Pt 5:1–4)

See jutlus on vanemaile ja karjastele. See
jutlus on sullegi, kui sa ka pole kirikuõpetaja. Sinulgi on side
karjaseametiga. Võib-olla täidad koguduses mingit ülesannet, oled valitud
nõukokku. Võib-olla kujuned kristlasena ja ükskord hakatakse ka sinu peale
lootma. «Karjapoiss on kuningas,» on laulnud Jakob Hurt. Ja temast,
karjapoisist Võrumaalt, sai tuntud kirikuõpetaja, eesti rahva vaimne juht.

See jutlus on koguduse vanemaile. Koguduse
vanem tähendas Uue Testamendi ajal kedagi, nagu meie kogudustes kirikuvanem või
juhatuseliige. Selleks saadi, kui keegi oli ustav, kui keegi pühendus.

Pühakiri kutsub siin koguduse vanemaid
karjatama oma karja, tegema seda rõõmsa südamega, mitte valitsema hoolimatult,
olema eeskujuks. Kuid miks ei paista päike mitte alati koguduse peale?

Meist keegi ei suuda olla tugevam kui
raskused maailmas. Olen näinud karjaste juures ilmaaegu tagasihoidlikkust.
Haridus, sageli seesama usuteaduse haridus on sisendanud koguduse juhile, et
vaimulikuna ma ei taha ju ometi inimesi kui karja karjatada. Inimesed pole
lambad.

Mõistame, kust see mõte tuleb. Oleme nii
palju kuulnud, et ei tohi rääkida vanu tõdesid. Kuidas võiks koguduse juht enam
öelda: «Sa pead oma eluviise parandama»? Palju on neid, kes usuvad inimese
tervesse mõistusesse. Piibli õpetus tundub selle terve mõistuse kõrval nii
tühine. See tuletab meelde mineviku elukorraldust, kus näiteks joodik poeg
surma mõistetakse. See tuletab meelde maailmapilti, kus maa on lapiku kujuga ja
päike teeb ringkäiku idast läände. Selle, vanaaegse maailmapildi kõrval on
kõrgtehnoloogia sugupõlv.

Ja siis näeme, kuidas seesama tark, haritud
tänapäeva inimene läheb posija juurde, nagu härga veetaks oheliku otsas. Posija
vahendab talle vastuvõturuumi kitsikuses energiat kosmosest ja seletab talle
Jäära tähtkuju mõju saatusele. Tark, haritud inimene ei protesteerigi! Ta
lahkub soolapuhuja juurest rõõmsalt ja kiidab oma teguviisi seltskonna ees
pealegi.

Mida võiks selles olukorras teha koguduse
karjane? Küsida, kas võib-olla siiski tahab see haritud inimene, et keegi
temale ka tähelepanu pöörab. Teeb ju kirik seda kõike tasuta! Ja kirikul on
Piibel. Kirikul on, mida inimesele edasi anda. Võib-olla vajab see inimene
paremat juhatust. Võib-olla vajab ta osadust. Seda saab Jumala karja juures.

Meist keegi ei suuda olla tugevam kui kõik
maailma raskused. Meie töö pole (mitte alati) müüriladumine, kus kivi jääb oma
väljamõõdetud kohta. Koguduse juhiks kasvatakse. Võib-olla kasvad sinagi,
lugeja, kord tähelepanuäratavasse mõõtu. Kord rääkisid ühe kirikuõpetaja
koolieelikutest pojad omavahel: «Mina saan suurena õpetajaks.» «Aga mina saan
suurena kellameheks, sest keegi peab ka kellamees olema.» Neil poistel oli oma koguduses
silme ees kaks mehe eeskuju: õpetaja ja kellamees. Laste mõtetes oli see nii
ilus ja küps.

Täiskasvanute maailmas pole see nii lihtne.
Keegi usin Jeesuse järel käija jääb elus kellameheks. Teine pole nii palju
kirikupinki nühkinud, saab aga õpetajaks ja õpetab rahvale, «kuidas sina
kristlase elu elama pead». Miks on see nõnda? Eks Jumala riik maa peal ole juba
nõder, nõrgalt organiseeritud. Kuid Jumal võib ka hea kellamehe kaudu teha
palju tööd.

Oluline on vaid see, et inimesed kasvavad
usus. Paulus on näidanud ristiinimese olemust. Inimeses on otsekui kaks isikut.
Üks, inimene ise, kahaneb, isegi sureb. Kristus tema sees aga kasvab. Kas
jätkub sel koguduse karjasel jõudu? Kuid Paulus ütleb, et meie sõjariistad pole
sellest maailmast. See vaimulik kasv, mida Jumal oma töötegijalt ootab, pole
ehk maailmale nähtavgi, kuid Jumal teab, mida ta meilt ootab. Ta on selle
meilegi oma sõnas teada andnud.

Sageli ootab Jumal meie käest siiski ka
tugevust. Maailma me muuta ei jõua, meie oma elu aga võiks olla maailmast
rikkumata. Kord juhtusin otsima ühes külas toidupoodi, leidsin aga baari.
Selgus, et oli saada üksnes alkoholi. «Pärast tööpäeva võiks ju võtta küll,»
pakkus müüja. «Pole olemas aega pärast tööpäeva, kogu elu on teenistus,»
vastasin ma. «Oh hoidku selle eest,» vastas müüja õudusega. «Terve elu elame
Jumala ees, teda teenides,» seletasin ma. Seepeale ütles müüja, et sellise
jutuga tema juurde tulla ei maksa.

Koguduse juht töötab oma eluga, võib-olla
just eraeluga enam kui avaliku eluga. Eraelu, see sõna on alles kakssada aastat
vana mõiste, sajandid on elatud seda sõna tundmata. Meie kutsetöö, meie
perekond – see kõik on miski, kus Jumal meie südametunnistusega kõneleb. Aeg
väljaspool ametit ei ole mingi «eravaldus». Räägivad ju kümme käsku nii vaimulikust
elust, perekonnaelust, mõtetestki, ja kõik ühe hingetõmbega.

Küllap mõtleme oma kogudustes paljudele
ustavatele, kelle käes kiriku eest hoolitsemine tuleb nii loomulikult ja hästi
välja. See on nende elu, mille nad on panustanud. Küllap vaatame oma autoriteetide
peale, kuidas nad elavad väljaspool rambivalgust.

Olen rääkinud sulle, et koguduse juht ei
ole sageli tugev. Siiski on tema töö otsekui Jumala sõna maailmale. Maailm võib
seda mitte tähele panna. Sellele võib vastu vaielda. Kuid seda ei saa eitada.
Jumal tahab, et just selline nõder tunnistus Jumala olemusest ja tegudest oleks
näha nii maailmaajaloo näitelaval kui ka meie ligimeste keskel.

Vallo Ehasalu,

Elva koguduse õpetaja