Jumal toidab meid oma armu ja heldusega

Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres, ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes. Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid. (1Kr 10:1–6)

Saksamaa endine liidukantsler Helmut Kohl olla öelnud, et kirikut eemalt vaadeldes võiks arvata, nagu oleks ingli sõnum karjastele jõuluööl olnud: «Kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt probleemi!» Eemalt vaadates on tegelikult nii ka Jeesuse puhul. Minult on küsitud, miks kristlased austavad ja eksponeerivad oma peamise ususümbolina risti ning sellel rippuvat surnukeha. Olen kohanud vaimulikke, kes eelistavad altaril tühja risti, väites, et see viitab Kristuse ülestõusmisele – kuigi evangeelium ei anna taoliseks tõlgenduseks alust. Siis võiks altarile ehitada pigem midagi tühja haua sarnast. Kristlased kuulutavad ja austavad tõepoolest Ristilöödut (1Kr 1:23; 2:2) ning kiitlevad üksnes Tema ristist (Gl 6:14).
Niisiis ikkagi probleem – ja algusest peale? Sündinud loomalaudas, esimestest elupäevadest peale surmaohus, pagenduses, mitte mõistetud kõige lähemate poolt, mitte tunnustatud või koguni põlatud kaasmaalaste seas, taga kiusatud ja piinatud nii omade kui võõraste poolt, hukatud kurjategijate seas, maetud esimesse ettejuhtuvasse auku. «Kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt probleemi!»
Püha Paulus ütleb, et «see kõik on kirjutatud hoiatuseks meile» (1Kr 10:11). Ta räägib küll Vana Testamendi lugudest, aga ega sealgi ole asjad teisiti. Algusest hakates: hetk paradiislikku täiust ja siis ahvatlus ning pettumine, kõige kaotamine ja surm, kadedus ja mõrv, moraalne laostumine ja häving, ülbus ja isekus ning langemine ja kaos (kõikide sõda kõikide vastu, võib kõige lühemalt võtta kokku inimkonna ajaloo) – need on Piibli alguslood. Ja siis Iisraeli lugu: ülekohtuselt omandatud esmasünniõigus ja isalt välja petetud õnnistus, kavaluse ja pettusega omandatud varandus, vendade õelus ning Egiptuse heaolu, millest saab ränkraske orjapõlv (nii kipub see olema igasuguse maise heaoluga).
Ja siis see, millest räägib tänane epistel: lahkumine Egiptusest Jumala suurte tegude saatel, imepärane pääsemine läbi Kõrkjamere, rännak tõotatud maa poole, Jumal saatjaks ja teejuhiks; manna taevast ja vesi kõrbekaljust. Ning esimesest päevast kuni viimaseni nurin ja taganemine, mis jätkub läbi Kaananimaa vallutamise ja oma riigi rajamise kuni selle riigi langemise, pagenduse, tagasipöördumise, uute vabanemiskatsete ja lõpliku kadumiseni välja. Ei midagi uut siin päikese all – «need lood on saanud meile näiteiks»! Vaata, ma kuulutan teile suurt probleemi… Ega meiegi elu ole teistsugune: tõusud ja mõõnad ja tõusud ja mõõnad ja mõõnad ja mõõnad…
Püha Paulus kinnitab, et kõigile Iisraeli lastele olid antud ühesugused võimalused. Kõik olid usaldatud Moosese kätte, kellele Jumal andis tõotuse, et ta viib rahva välja Egiptuse orjusest ning juhib tõotatud maale. Kõigile anti taevast mannat, kõiki joodeti eluandva veega. Mooses ütleb oma rahvale Jumala imelisest hoidmisest tunnistades: «Su riided ei kulunud seljas ega paistetanud su jalg need nelikümmend aastat.» (5Ms 8:4) Kõigile oli antud võimalus, aga «enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes».
Kas sama saatus ootab meid? Me oleme ristitud – enam mitte Moosesesse, vaid Kristusesse, kelle eeltähenduseks Mooses oli. Ta on meid päästnud patu ja kurja orjusest ning juhtinud surmapimedusest eluvalgusesse – omaenda kannatuste ja surma hinnaga. Ta on meid uuesti sünnitanud ning toidab iga päev oma armu ja heldusega nii sõnas kui sakramentides. Ta on andnud meile kõik, mida vajame, ja rohkemgi veel… Kas meiegi tee lõpeb kõrbes, sest suudame nii harva tõsta pilgu teetolmust ja vaadata üle Jordani, oma igavese eesmärgi poole? Ja kui vaatamegi, siis kas jätkub meil usku, julgust ja tahtmist jõuda pärale – või kuuleme nagu Mooses Nebo mäel nuttu kurku toovaid sõnu: «Ma olen lasknud sind vaadata oma silmaga, aga sinna sa ei lähe!» (5Ms 34:4)
Ingli sõnum jõuluööl ei olnud: «Kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt probleemi!» Ta ütles karjastele ja meile: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu!» (Lk 2:10) Paastuaja neljas pühapäev kannab nime Laetare (Rõõmustage) – ja needki sõnad, mis on kirjutatud meile hoiatuseks, näitavad, et Jumal on oma Pojas teinud kõik, et võiksime pääseda. Püha Pauluse sõnadega: «Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu» (1Kr 10:13).

Enn Auksmann,
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja