Jumal pakub meile oma arusaama

2Kn 5:1–15
Naamani tervenemise lugu annab kuhjaga mõtlemisainet. Võimas Süüria väepealik, kes on tänu oma vallutustele kuninga soosik, oleks küllap heal meelel valmis nii mõnestki sõjalisest võidust loobuma, kui tal õnnestuks saada võit oma haiguse üle. Tema meeleheide on nii suur, et ta on valmis kui õlekõrrest kinni haarama igast ravivõimalusest, mis tõotab paranemist. Need, kes on ise või kelle lähedased on raskelt haiged olnud, teavad, kuidas ühel hetkel võib tekkida soov proovida läbi kõik, mis vähegi paranemist tõotab. Kui tavameditsiin pole end õigustanud, pöördutakse sageli teiste, tavatumate vahendite ja ravitsejate poole. Ka Naaman, olemata kodumaistelt ravitsejatelt ja posijatelt abi saanud, otsustab võtta kuulda Iisraeli teenijatüdruku nõu ja pöörduda abi saamiseks Iisraeli prohveti, jumalamees Eliisa poole.
See, et Iisraelist sõjavangina kaasa toodud tüdruk, kelle vanemad üsna tõenäoliselt Naamani vägede poolt tapeti, siiski oma isandale Eliisast, suurest prohvetist, kõneleb, on otsekui vaenlast armastama kutsuva kristliku ligimesearmastuse eelpilt. Tüdrukul, kellel oli küllap piisavalt põhjust oma isandat ja tema peret vihata, hakkas isandast kahju. Selle asemel et isanda ravimatu haiguse üle vaikselt kahjurõõmu tunda, otsustab ta teda hea nõuga aidata, näidates sellega üles tõelist suurust. Palju loomulikum võiks tunduda see, et ta näeks isanda haiguses Jumala õiglast kättemaksu tehtud kurja eest – kas poleks see otsekui kinnitus nii paljudes psalmides väljendatud lootusele, et Jumal karistab ülekohtuseid?
Kuigi möödaminnes, viidatakse siin ühele raskele küsimusele, mis on suunatud ka meile. Kuidas käituksime antud olukorras? Kas meil jätkuks tolle teenijatüdruku suurust aidata enda vaenlast? Tunda kaasa sellele, kes on teinud meile ja meie perele suurt ülekohut? «Loomulik» reaktsioon oleks enamasti küllap mitte aidata. Jumala armastusest kantud reaktsioon oleks aga oma abikäe ulatamine. Ja see on määratud vilja kandma, sest vaenlase abistamine võib teda muuta.
Nii sündis ka Naamaniga, kelle jaoks oli kohtumine Eliisaga tõeline alandlikkuse õppetund. Iisraeli minnes kohtas ta teatud mõttes hoopis teist maailma. Harjunud sellega, et kõik, ka prohvetlus, on allutatud kuningale, asub Naaman teele, pöördudes kohale jõudes Iisraeli kuninga kui kõige aulisema poole seal maal. Iisraeli kuninga meelehärm on aga ääretu, kuna ta teab ja tunneb oma piire – tema ei ole see, kes käsutab tervekssaamise üle. Selleks on Jumal, mitte end jumala seisusse tõstnud inimene. Jõudnud viimaks prohveti ja jumalamehe Eliisa eneseni, ootab Naamanit ebameeldiv üllatus – selle asemel et tulla austuse märgiks välja tema kui siiski Iisraeli vallutanud väepealiku juurde, jagab Eliisa ilma tema silme ette ilmumata oma kojast Naamanile juhiseid. Ja oleks siis need juhised Naamani meelest piisavalt aulisedki olnud! Ei, seitsmest korrast Jordanisse kastmisest piisavat paranemiseks!
Naamani esialgne reaktsioon on selja keeramine ja lahkumine. Vähe sellest, et tema vastu mingit austust üles ei näidatud, nüüd peab ta end veel sellesse sogase veega jõeniresse kastma, mis pole ligilähedaseltki võrreldav Damaskuse jõgedega! Naamanile kui «selle maailma suurele» pidi taoline käitumine ennekuulmatuna näima. Kuid ometi laseb ta end oma sulastel veenda ja soostub ennast Eliisa sõna peale Jordanisse kastma. Tema alandumine (millena ta seda kindlasti ka ise mõistis) ja Eliisa sõna usaldamine tasus end lõpuks ära – Naaman sai terveks.
Meil on inimestena oma ettekujutused sellest, kuidas asjad peavad olema ja mil moel käima. Enamasti, kui kõik ei kulge meie ettekujutuste ja arusaamade kohaselt, oleme häiritud. Edasine reaktsioon võib olla mitmetine: me võime kas jäärapäiselt iseenda juurde jäädes pahaselt käega lüüa ja asja sinnapaika jätta või püüda toimunust midagi õppida ning selle tulemusel koguni enda arusaamu muuta. Jumalaga koos käimine ja elamine soosib rohkem viimast. Praegu räägitakse palju elukestvast õppest. Jumala sõna kuulamine ja selle järgi käimine näib mulle kõige laiahaardelisema elukestva õppe programmina. Seal ei lõpe õppimine kunagi, sest Jumala armastuses ja kuulekuses saame meie inimestena üksnes kasvada – selles ei saa me kunagi piisavalt valmis olla.
Jumalal on meile varuks lõputult üllatusi ning ikka ja jälle teeb ta meile selgeks, et siinse maailma arusaamad sellest, kuidas asjad peavad käima, ei pruugi hoopiski olla kooskõlas tema omadega. Kristuses on ta seda selgelt näidanud, kui erinevad võivad olla Jumala ja maailma arusaamad sellest, kes on esimene ja kes viimane ning milles avaldub tõeline võim ja vägi. Kui me aga ei sea oma arusaamu Jumala sõnast ülemaks ning usaldame Kristuses avalikuks saanud Jumalat, olles valmis ka ootamatusteks, on meilegi lahti paranemise, tervemaks ja täielikumaks saamise tee, nagu see avanes jumalamehe sõna usaldanud Naamanilegi. Aamen.

 

 

 

 
Anne Burghardt,
õpetaja