Jumal pakub meile oma abi

 «Ta kihutab kurje vaime välja kurjade vaimude
ülema Peltsebuli abil.» Väga tõsine süüdistus, mida enamik inimesi endale
suunatuna kuulda ei sooviks. Tõepoolest, mis jäigi Jeesusel üle kui teda
ründavaile juutidele näidata sellise mõttekäigu ebaloogilisust ja
demonstreerida, kuidas väited nende endi vastu pöörduda võivad. Siinjuures
annab ta kritiseerijatele mõista, et tema kasutuses olev vägi on pärit Jumalalt
ja Peltsebuli omast kordi üle. Lõpuks teatab ta kuulajatele paratamatu valiku
olla Kõigevägevama poolt või jäädagi «tühja tuult tallama», öeldes: «Kes ei
kogu minuga, see pillab.»

Ja kord ajas ta välja kurja vaimu; see oli keeletu. Ja
sündis, et kui kuri vaim oli välja läinud, hakkas keeletu inimene rääkima, ja
rahvahulgad panid seda imeks. Aga mõned nende seast ütlesid: «Ta kihutab kurje
vaime välja kurjade vaimude ülema Peltsebuli abil.» Teised aga nõudsid kiusates
tema käest tunnustähte taevast.

Lk 11:14–16

 «Ta kihutab kurje vaime välja kurjade vaimude
ülema Peltsebuli abil.» Väga tõsine süüdistus, mida enamik inimesi endale
suunatuna kuulda ei sooviks. Tõepoolest, mis jäigi Jeesusel üle kui teda
ründavaile juutidele näidata sellise mõttekäigu ebaloogilisust ja
demonstreerida, kuidas väited nende endi vastu pöörduda võivad. Siinjuures
annab ta kritiseerijatele mõista, et tema kasutuses olev vägi on pärit Jumalalt
ja Peltsebuli omast kordi üle. Lõpuks teatab ta kuulajatele paratamatu valiku
olla Kõigevägevama poolt või jäädagi «tühja tuult tallama», öeldes: «Kes ei
kogu minuga, see pillab.»

Alles saime valitud
oma kodukohtadele uued rahvajuhid. Kui meenutan, siis kerkib silme ette
peaasjalikult üksteise süüdistamine ja etteheited vale jõuga koostöös või
valede tegude järgimine. Teinekord juhtus, et ka ägedad süüdistajad pidid
silmad maha lööma, kui neile sama relvaga vastati. Igaüks kaitses nii oma
vaadete ja tegevuse ainuõigsust. Aga millist tulu sellest kõigest saadi?

See oli näide
«maailma» inimeste asjaajamisest. Omaenese kogemusest leian valusaid hetki,
mida on tekitanud just ülekohtuste kritiseerijate hävitavad hinnangud. Olen
kohanud end kristlaseks nimetavaid inimesi, kes väidavad teadvat selgelt, mis
on õige, mis vale. Nii mõnigi õiguse «rüütel» on varmas koheselt eksijatele
osutama ja vahel neid ka saatanaga koostöös süüdistama. Iseenda õigus tundub
ainuõige ja vääramatu. Erinevus harjumuspärasest ja teistsugused vaated
väärivad hukkamõistu ning tingimusetut muutmist. Selles osas pole aegade
jooksul ilmselt midagi muutunud.

Meenuvad näiteks
olukorrad, kus esmakordselt mõnda kirikusse sattunuga pahandatakse, kui ta
kellegi kohale on istunud. Nii nagu Jeesuse ajal, on ka tänapäeval neid, kes
peavad õigustatuks teise üle kohut mõista või vihaselt endale eelisõigusi
nõuda. Hoiakud ja käitumine, mille vastu Jeesus astub, pole meile ka kirikus
võõrad. Siit tekib minul küsimus, miks mõni asi põikpäiselt põlvkonnast teise
enesele koha leiab ja aina edasi kestab? Miks käitume ikka vastupidiselt
Jeesuse esitatud üleskutsele? Ometi konkreetsus, millega Jeesus hinnangulise
hukkamõistu vastu astub, paneb mind mõtlema, et Ta ootab muutust, mis  peaks inimesele jõukohane olema.

Ei tahaks uskuda, et
Jeesuse kiusajad ja hukkamõistjad oleks läbinisti pahatahtlikud. Pigem ärritab
neid Jeesuse teistsugusus – kriitilisest käitumisest peegeldub enesekindlus ja
veendumus oma maailmanägemuse õigsuses. Nõnda võiks neid inimesi pidada väga
ustavateks oma vaadete kaitsjateks ja ka tõsisteks maailmaparandajateks, mis on
ju isegi positiivne. Miks Jeesus ikkagi neile hoiakutele vastu astub ja kas Ta
tegelikult vastandub ustavatele tõekuulutajatele. Me ju tahame, et maailm
muutuks, et maailm jõuaks Jumalale ligemale, et inimene taastaks oma
kaotsiläinud suhte Eluandjaga. Mida võiks olla Jumalal selle vastu?

Usun, et paljud
olulised muutused on selles maailmas aset leidnud just tänu
maailmaparandajatele, kes on veendumuskindlalt liikunud valitud teel,
kuulutades valjuhäälselt tõde. See pole aga nende enese avastatud tõde, vaid
avastus, mis sünnib vaid koos Jumalaga. Seepärast on oluline, et soostume
esmalt ennast tundma õppima ja tajuma oma suutmatust kõigest aru saada
mõistmaks oma kohta Jumala maailmas. Kui eneseavastusteks valmisolek puudub,
võime mõelda, et eksivad vaid teised, juudid, paganad, vale usu järgijad, sest
nad ei suuda Kristust vastu võtta. Aga just niisuguseid mõtteid sünnitavale
kitsarinnalisusele Jeesus vastandub. Ta vastandub enesekindlusele, kus omaenese
tarkusest, lahus Jumala avarusest, püütakse maailma oma õiguse kohaselt muuta.

Juudid on end ikka
pidanud Jumala soosikuteks, mis justkui tõstaks nad teiste õigusest kõrgemale
ja annaks suurema voli normi määrata. Olen märganud, et ka kristlased mõtlevad
nendesarnaselt. Ei saa unustada, et juudid on inimesed nagu meiegi.
Kristlastena jääme endiselt inimesteks, kellele pole miski inimlik võõras. Jeesuse
öeldu puudutab samuti meid: «Kes ei ole minuga, see on minu vastu, kes ei kogu
minuga, see pillab.»  Meie sügavamat
olemust ei muuda see, kui ise end õigemaks peame ja sellega justkui probleemid
kaotame. Muutumise ootus ei puuduta üksnes teisi, vaid ka mind ennast. Kasvada,
uueks  saada on võimalik ikka üksnes
tõelises jumalasuhtes. Muuta saab meid ikkagi ainult Jumal, mitte meie
kohtumõistmine teiste üle ega enese õiguse rõhutamine. Soovides meid aidata,
näitabki Jeesus, kus on meie piirid, millest üle astudes võime sattuda eneste
kohtumõistjateks, sattuda oma ägeda õiguse taotlemisega «pillajate» kilda.

Maailma tulebki
parandada, aga Jeesus õpetab meile, milline on siin tõeliselt muutev viis –
mitte üritades enesele haarata rolli, millega võime tõsiselt teistele ja ka
enestele kahju teha. Kristus ei kutsu meid üles üksteisele haiget tegema, vaid
toetama. Seepärast pakub Kristus meile uue võimaluse, armastava kuulutuse, mis
ei ole rajatud teiste materdamisele, vaid toetavale ülesehitamisele, mida saab
teostada vaid koos Jumalaga, kes näeb ja mõistab rohkem. Tema saab meile
näidata tõde, mis esmalt puudutab meie eneste elu. Selle mõistmine eeldab oma
usukindluse leidmist Jumalas ja siis saadud veendumusele rajatud sõnumi
jagamist, mille väljenduseks ei saa olla vihane kriitika, vaid mõistev ja
armastav elu teiste inimeste keskel. Viimane on tähtis esmalt just meile
enestele. Lammutades teeme halba vaid endale ja teistele, sest Jumala tööd me
nagunii hävitada ei suuda. Sellest saame siin kirjakohas aimu Jeesuse sõnadest,
kus Ta annab selgelt mõista, kes on kõige vägevam. Seega,  miks peaksime tahtma hävitada ennast ja oma
venda, kui võiksime koos Jumalaga tõeliselt üles ehitada.

Tänase pühapäeva
juhtsalmis öeldakse meile: «Ennäe, nüüd on päästepäev.» Me ei peagi ise enese
suutmatusega toime tulema. Jumal pakub meile oma abi ja praegu on veel võimalus
seda kasutada.

Naatan Haamer