Jumal on pannud inimese südamesse igaviku

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:

aeg sündida ja aeg surra,
aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha,
aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
aeg nutta ja aeg naerda,
aeg leinata ja aeg tantsida;
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
aeg otsida ja aeg kaotada,
aeg hoida ja aeg ära visata;
aeg rebida ja aeg õmmelda,
aeg vaikida ja aeg rääkida;
aeg armastada ja aeg vihata,
aeg sõjal ja aeg rahul.

Mis kasu on töötegijal sellest, mille kallal ta vaeva näeb?
Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nad
sellega endid vaevaksid.
Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud
ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd
algusest lõpuni.
Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu
nautida.
On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua
ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast.
Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole
sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda,
et teda tuleb karta.
Kg 3:1–14

«Igale asjale on määratud aeg» – küllap on nende sõnadega algav pühakirjalõik üks tuntumaid terves Piiblis. Sellest kirjakohast lausa õhkub lõplikkuse ning paratamatuse hõngu ja nii loetakse seda sageli matustel, nii kiriklikel kui ka ilmalikel. Inimestel on teadmisega oma surelikkusest raske leppida, oma ajalikkust tajutakse eriti teravalt just oma lähedaste puusärgi ääres. Kui sellises olukorras kõlavad sõnad «aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra», siis mõjub see kummalisel kombel rahustavalt. Kui see nii peab olema, nii on määratud, isegi pühakiri ütleb seda, siis mis muud kui – puhka rahus, sinu aeg on otsa saanud. Meie läheme edasi, kuniks meile veel aega antud on.
Aeg. Sageli tundub, nagu just aeg valitseks kõige üle. Paljud inimesed ongi aja enda jaoks ülemvalitsejaks tõstnud. Miks? Meie kirjakoht ju ütleb, et iga asja jaoks on aeg määratud. Ja määrajaks on inimene: tema nutab ja naerab, pillub kive ja kogub neid, rebib ja õmbleb, vihkab ja armastab. Tema otsustab, tema määrab, kas ja millal seda kõike teha või tegemata jätta. Ajale annab inimene ise sisu oma otsuste ja tegevusega. Ta sisustab seda isegi nii tihedalt, et tänapäeva inimese üheks käibeväljendiks on saanud: mul pole aega. On tavaline kuulda kurtmist, et ei jõua seda või teist teha, sest ei jätku aega. Et oma ellu rohkem mahutada, on inimene pannud paika aja mõõtühikud, leiutanud kellad ja kalendrid.
Kui inimene sureb, siis kurvastame, et lahkunu ei jõudnud seda või teist teha, või rõõmustame, kui palju suuri tegusid tema ellu mahtus. Ajal enesel on ilmselt üsna ükskõik, kas ja mida inimene sellesse mahutab. Tema ei määra oma kestvust kellegi jaoks. Tema vaid kulgeb – inimese enda jaoks alguse ja lõputa, sest kestab nii enne tema sündi kui pärast surma. Aga inimese määramisvolil on piirid: inimene võib küll aega sisustada, kuid ei saa otsustada temale sisustamiseks antud aja kestuse üle, oma sünni ja surma üle – selle, inimese jaoks kõige olulisema, teda isiklikult puudutava üle. Ja küllap just see oma suutmatuse tunne on sundinud inimest tõstma aega nõnda kõrgele positsioonile.
«Aeg sündida ja aeg surra.» Ka see on määratud. Kelle poolt? Kui nõustume mõttega, et aeg ise ennast ei täida, siis kes seda täita saab? Täita inimeludega? Küllap see, kes on ülem nii inimestest kui ajast, igaviku valitseja – Jumal. Tema lubab inimesel mingil ajahetkel ilmale tulla ja määrab ära ka viimase hingetõmbe hetke. Kui see nõnda on, siis tekib loomulikult küsimus, kas see, et inimene on pandud elama mingisse kindlasse aega, tähendab, et talle on antud selles ajas mingi ülesanne, mingi töö, mis tuleb ära teha? Mingi tegu, milles peitub tema elu mõte? Tunduks justkui loogiline, sest kui räägime inimesest, tema elust, siis eelkõige kõneleme sellest, mida ta on teinud.
Koguja aga küsib: «Mis kasu on töötegijal sellest, mille kallal ta vaeva näeb?» Kui inimese tulevik on tema jaoks kõige lõpp – surm, ja see, mida ta on üles ehitanud, asjad, mida ta on muretsenud, jäävad ta järeltulijatele, kui tal neid on ja kui nad nendest üldse hoolivad – igal põlvkonnal on ju omad väärtused, mis vanemate väärtustega ei kattu, siis – mis jääb temale endale? Järeldus on, et kuniks on elu, tuleb sellelt võtta, mida võtta annab. «Pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida.» Ja miks ka mitte. Koguja tõdeb: «On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast.» Aga kas töö ja vaev, leib ja tsirkus tõesti moodustavadki inimese elu peamise sisu, on selle mõtteks? Kas see ongi kõik, mida Jumal inimesele elu andes talle pakkuda saab ja tahab?
Kolm sajandit enne Kristuse sündi, mil tegutses mõttetark, keda tunneme Koguja nime all, ei olnud Jumala päästeplaan inimese suhtes veel teoks saanud. Nii ei suutnudki Koguja oma mõttearendustega jõuda kaugemale haua äärest, rebida inimest lahti aja ahelatest. Ja siiski elab temas aim, mis viitab tulevikule: «Ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma, et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.»    
Ajaliku inimese teadvuses elab teadmine igavikust ja igatsus selle järele. Igavikuigatsuse sisuks on inimese unistus ületada see piir, mille aeg talle surma hetkega paneb. See tähendab sisuliselt igatsust võita surm, saada juurde aega ja uusi võimalusi. Inimene ise oma tarkuse, töö ja väega seda unistust täide viia ei saa. Tema unistus saab täituda vaid sel juhul, kui ta on lahutamatult seotud igaviku isanda, oma Jumalaga. Oma poja, Jeesuse Kristuse ristisurma kaudu on Jumal võimatu teinud võimalikuks, andnud neile, kes Tema pojasse usuvad, võimaluse võita surm. Neile, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse, ei ole surm enam punkt, vaid koolon, mis tähistab uut lõiku inimese loos: astumist ajalikust igavikku. Teekond jätkub, inimese lugu läheb edasi, vabana aja ahelatest, vabana rõhuvast hirmust surma ees.
Pühapäeval on hingedepäev. Algamas on hingedeaeg. Tavalisest sagedamini süüdatakse kalmudel ja kodude akendel küünlaid, mõeldes neile, kelle maine teekond on lõpule jõudnud. Olgu need tuule käes värelevad tulukesed meile meeldetuletuseks inimese elu haprusest ja kaduvusest. Aga tuletagu need meile meelde ka elu valgust – Kristust, igaviku issandat, Jumala poega, kelle kaudu, kui meie usk Temasse püsima jääb, on meiegi päralt võit surma üle ja avatud tee, mis viib läbi surma väravate ajalikust igavikku. Aamen.

Eve Kruus,
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja