Jumal loob meid pidevalt uueks

„Täna, kui teie tema hääl kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal“ – kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need, kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel? Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna? Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.
Hb 3:15–19

Mida tähendab soosinguaeg? Mõnikord on selline tunne, et soosinguaegade teema maalib meie silme ette pildi karmist ja halastamatust Jumalast: kui inimene ei tunne ära hetke, millal Jumal teda kutsub, on kõik läbi … Pole võimalik enam pöörduda, „rong on läinud“ ja Jumala arm on inimese jaoks igaveseks kättesaamatu. Muidugi mõistame evangeeliumi valguses, et selline arusaam teemast on ekslik.
Jumal on meie kõigi jaoks alati kättesaadav, sest tema jaoks pole aeg mingi piirang. Soosinguajad nagu ka armu vahendid on tähtsad meie, inimeste jaoks. Soosinguaega võiks nimetada ka elu kriisiperioodiks, millal me hindame ümber oma prioriteete elus. Millisesse järjekorda panna meie inimsuhted, tervis, vara ja eneseteostus? Kõik need meile väga tähtsad elu elemendid on aga maised ja kaduvad aarded. Meil on õigus neid nautida, aga me ei tohi ehitada oma elu nendele.
Kogu maailm ja inimese olemus annab meile pidevalt märke Jumala olemusest ja tema armust: meie näeme, aga ometi ei vaata; meie kuuleme, aga ometi ei kuula. Jumal kutsub inimest alati isiklikult, sest teda tunneme üksnes teda armastades.
Läänemaise ühiskonna üks tunnus on see, et usust püütakse teha turukaup. Kõike seda, mida kirik pakub või teeb, püütakse pakkuda mujal raha eest. Ka usulistele kogemustele on võimalik panna hinnasilt ning igasugused teraapiad, tervendamised, esoteerika ja muu maksab usulise kogemuse igatsejale omajagu. Kas meie ühiskonnas on raske uskuda, et Jumalaga kohtumiseks pole vaja raha?
Võib öelda, et meie ühiskond elab veel mõnda aega kristlike väärtuste jääkidest. Kristlust ja usuõpetust aga tuntakse järjest vähem ning inimesed otsivad vastuseid elu suurtele ja rasketele küsimustele teadusest, idamaa usunditest, populaarsest psühholoogiast, interneti kommentaaridest ja teleseriaalidest. Osa nendest elu juhistest võivad olla head, sest kõik inimesed väärtustavad intuitiivselt armastust, headust, õiglust, tarkust, mõõdukust ja vaprust.
Sellegipoolest räägib ühiskonna kohta palju see, kuidas seal suhtutakse nõrkadesse, väetitesse ja inimestesse, kes pole kuidagi ära teeninud abi ja toetust. See näitaja tuleneb aga kristlikust eetikast ja uskumusest, et iga inimene on Jumala looduna väärtuslik ja kallis, vaatamata sellele, kui edukad või terved nad on. Ühiskonnas, kus aga ei usuta, et inimene on absoluutselt väärtuslik ja rohkem kui lihtsalt kõrgelt arenenud loom, ei ole võimalik kinnitada inimese väärtust. Sellises ühiskonnas arvatakse, et kui majandus ja palgad on head ja inimesed haritud, sotsiaalsed probleemid justkui lahenevad iseenesest. Doktorikraad ei tee inimest aga kaastundlikuks ning rikkus tekitab võimujanu ja ahnust.
Märkame seega, et soosinguaeg puudutab nii indiviidi kui ka kogukonda.
Võib-olla prohvet Jeremija raamatust tõusev võrdpilt aitab meil mõista, kuidas Jumal meid vaatleb. Ta ju juhtis prohveti pottsepa juurde ja käskis tal vaadata tema tööd. Inimene on kui savi pottsepa käes. Ühest ja samast savist teeb pottsepp erinevaid kausse ning kui miski läheb katki, võib ta ikkagi luua sellest katkisest nõust midagi uut. Parima savipoti tegemiseks kasutasid pottsepad ka kilde purunenud savinõudest. Jumal võib ja tahab vormida meist kõigist midagi uut.
Ta teab, et inimesed on ebatäiuslikud ning kõik me oleme lihtsad, kergesti purunevad nõud oma plekkide ja pragudega. Meis kõigis on isekust ja omakasupüüdu ning me teeme vigu. Paraneda võib üksnes siis, kui inimene julgeb tunnistada, et on katkine ning läbi selle justkui avastab Jumala armu.
Arm on aga see, et sina ja mina teame oma nõrkusi ja puudujääke ning ei häbene iseennast. Me ei saa niikuinii varjata end Jumala eest. Alles julgedes olla nõrk ja haavatav, saame kogeda Jumala tervendavat armu. Nõnda Jumal loob pidevalt meid uueks ja hoiab meid ning meie õpime teda usaldama. Soosinguajad saavad meie kõigi jaoks siin maa peal kord mööda, aga Jumala armuaeg on tema kuningriik, millel pole otsa.

 

 

 

 

Joona Matias Toivanen,
Tartu Maarja koguduse õpetaja