Julgus alustada, vastu pidada ja ülesannet täita

Kui 1946. aastal otsustati rajada EELK Usuteaduse Instituut, siis ei olnud kellelgi kujutlust usust, elust ja usuelust 20, 50 või 70 aastat hiljem. Instituudile aluse panemisel kandsid vastutust esimene dekaan, Vana Testamendi professor Evald Saag ja peapiiskop Jaan Kiivit vanem. Instituut on vanim järjepidevalt töötanud erakõrgkool Eestis. Kevadel 2021 saime 76. sünnipäeva tähistada vaid virtuaalse konverentsiga, ent seda on siiski võimalik kodulehelt järelvaadata.

Ei olnud selget pilti tulevikust ka 30 aastat tagasi, kui suvel 1992 sai alustatud koos dr Seppo Alajaga instituudile jätku kujundamist. Muutunud olid riigikord, inimsuhted ja tuleviku oletused. Praegu näeme ja teame, kelle mõtted osutusid õigeteks. Professor Saag ütles, et instituudi töö ei ole sprint, vaid maratoni ujumine. 

Instituut on tunnistuse andja ja teenimise kandja läbi õppejõudude, töötajate ja üliõpilaste soovi rikastada oma elu kasvamise ja kaasinimese teenimisega. Teenimine usus eeldab püsivat veendumust ning sellel on kognitiivne (keda, mida ja kuidas ma usun), emotsionaalne (missuguse tundega ma usun) ja kogemuslik (kuidas on usk minu eluga kokku käinud) aspekt.

Usk eeldab usutunnistust ja usuotsustust. Martin Luther iseloomustas usku kui selle näitajat, kelle küljes minu süda ripub. Siin on meil kõigil küllalt kasvuruumi. Tänases maailmas on vaja leida jõudu kõndida tugevatel jalgadel enam, kui oli näiteks 10 aastat tagasi. Eesti vajab meid, et kestma jääda. Eks anname siis, mida saame, et võiksime liikuda suurema vaimse selguse ja usu nähtavuse poole ühiskonnas.

Akadeemiline pealiskaudsus, kultuuriline sihitus ja julguse kadumine käivad sageli koos. Hea kadunud kolleeg Marju Lepajõe osutas korduvalt sellele, kuidas vana Euroopa häbeneb kristlust ja ka rahvuslikkust. Sõda näitab, et seal on ka palju seesmist julgusetust. Siiski võime tunda heameelt, et eesti talupojatarkus ei ole meil veel päriselt kadunud ja ristiusu juured kumavad vaistlikult läbi ilmalikustunud mentaliteedi. Eesti ei pea kellelegi „meeldima“. Väikese rahvana peame tegema seda, mis meie püsimiseks vaja on, miks mitte püüda saada selles teistele eeskujuks.

Olgem positiivsed, instituut vaatab paljudeks aastateks ettepoole ülesandega tagada nii koguduste vaimulike kui ka teoloogiliste põhiainete süvatundjate järelkasv. On rõõm näha üliõpilasi, kellel on soov suuremate teadmiste järele, kui on vajalik diplomi saamiseks või pastoraalseminari pääsemiseks. Mitu toredat magistrit omandavad mõnel usuteaduse põhialal suure lisapädevuse. Selleks on meil õppejõudude ja raamatukogu tugi. Instituut kutsub kasvuhuvilisi tarkusesoovijaid.

Instituut on haridustee kõrgem tasand, ent kasvamine algab altpoolt, koolist, pühapäevakoolist, usuõpetusest, tööst noortega.Eesti Vabariigi esimene haridusminister Peeter Põld kirjutas 100 aastat tagasi, et „wabariik meil on, nüüd kasvatagem ka kodanik“. Peeter Põllul oli 11 last, tema kasvatusalased põhimõtted toetusid väärtuspõhisele mõtlemisele. Veendumusele, et arukale ja ausale teele on võimalik jääda ka siis, kui mõttekaaslasi on vähe.Meid aitab traditsioon, sest see kindlustab kõige läbiproovitu ja kandva jätkumise.

Instituudis on õppimiseks head võimalused ning nende kasutamisest olenevad saavutused. Meie eluviis on kristlik osadus. See on aastasadadega kujunenud tervistav tava, mille värskena hoidmine on profülaktilise mõjuga hingele ja ihule. See elustab ja jõustab raskel ajal. See on teadmine, et vajadusel kaaslased kannavad mind ja ka mina ise kannan neid. See on elu, mis mõjub kaasakutsuvalt, innustavalt ja eeskuju näitavalt.

Head õppida soovijad, teie koht on instituudis. Teil on võimalus leida usuteaduse põhiainete hulgast need valdkonnad ja kitsamad teemad, mida enda jaoks tähtsaks peate.

Meil on võimalused süvendatud õppe- ja teadustegevuseks kahel alal, need on Uue Testamendi foorum ja süstemaatilise teoloogia uurimisseminar. Neis saab süüvida usuteaduse alusmõistetesse, pürgida eristama tõde tõepärasusest, mõista metoodikaid ning paremini kujundada oma uurimistööd. Tähelepanu on ka hingehoiu ning diakoonia õppimise võimalustel ning nende rakendamisel ühiskonnas.

Kuidas üliõpilasena hakkama saada? Õppimise põhitingimus on sama, mis Piibli lugemisel ja isiklikul elul – järjekindlus. Siis tuleb ka edu. Järgnevalt mõned õppimist iseloomustavad laused.

Õppimine on avastusretk, kus õiges sihis minnes ollakse rikastaval teekonnal.

Õppimine ei ole tekstikatkenditel hüplemine või ühelt kokkuvõttelt teisele liikumine. Õppimisel on oluline pikemate ja alust rajavate tekstide lugemine ning nende väärtuse taas ausse tõstmine.

Õppimine on teoloogi jaoks uueneva enesehinnangu kujundamine. Õppimine on rikastav ühistegevus, milles omavahel üksteisega kokku lepitakse.

Õppimine on oma kutsumuse ja missiooni läbi katsumine ja võimekuse kasvatamine. 

Head õpihuvilised, me ootame teid. Head sõbrad, pereliikmed ja tuttavad, teie saate õppida soovijaid julgustada ja toetada. Tehkem seda. Instituut ootab. Olgu teil julgust alustada, jõudu vastu pidada ja rõõmu oma ülesannet täita!

 

 

 

 

Randar Tasmuth,

UI usuteaduskonna dekaan