Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Juhtigu Issanda valgus meid meie teedel

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole
Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ja ütles neile: "Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need
valla ning tooge mulle!
Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: "Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi."
Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud:

"Ütelge Siioni tütrele:
Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane,
istudes emaeesli seljas
ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.""

Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud: tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna.
Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale,
teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid:

"Hoosanna Taaveti Pojale!
Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!
Hoosanna kõrgustes!"

Mt 21:1–9

«Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma Seaduse aluseid, et me saaksime lapseseisuse.»
2000 aastat tagasi olid palverändurid teel Jeruusalemma. Algamas olid Iisraeli rahva jaoks tähtsad pühad – paasapühad, mil tuletati meelde aegu, kui Jumal oli Iisraeli rahvale eriti lähedal olnud. Ta oli nad teiste hulgast välja valinud, kuulutanud oma rahvaks ning andnud neile Seaduse, käsud, mille abil oma elu korraldada. Moosese, oma sulase kaudu oli Jumal ise oma rahva toonud välja Egiptusest orjusest. Traditsiooniliselt käidi pühade ajal Jeruusalemma templis, kõige pühamas kohas, mida peeti Jumala elupaigaks, Tal külas. Seal toodi ohvriand, paasapüha õhtul aga istuti koos perega lauas. See oli tõesti tähtis ja rõõmus püha.
Rõõmsad olid ka palverändurid. Teekonnal lauldi psalme, milles ülistati oma Jumalat, tema vägevust ja armu. Jah, nende kodumaa olid roomlased okupeerinud, kuid inimeste südametes elas lootus: Jumal oli ju prohvetite kaudu lubanud oma rahvale saata uue valitseja, messia, kes pidi oma rahva vabastama, taastama nende endise hiilguse ja väe ning looma tuhandeaastase rahuriigi.
2000 aastat hiljem on pühapäevahommikuti näha pühakodade poole kiirustavaid inimesi – tänapäeva palverändureid. Ega meie kiire aja kiirustamises enamasti oma palverännakuga kodukirikust palju kaugemale jõutagi. Kuid oluline polegi ju rännaku pikkus, vaid selle eesmärk: oma Jumalale lähemale jõudmine, osaduse tugevdamine temaga. Kodukirikus, ristirahva, Jumala rahva keskel tuletame ikka ja jälle meelde, kuidas Jumal on kord nähtavalt inimestele väga lähedal olnud: saanud ise inimeseks, elanud inimeste keskel. Tuletame meelde, kuidas Ta oma poja, Jeesuse Kristuse ristisurma kaudu on andnud inimestele võimaluse saada tõeliselt vabaks, vabaneda patu orjusest, surma ahelatest.
Laulame oma Jumalale kiituselaule, ülistame Tema vägevust ja armu. Ja muidugi ootame meie Issanda Jeesuse Kristuse taastulemist. Ootame Teda, kelle ilmumisel vana kaob ja kõik muudetakse uueks. Nõnda kui tookord 2000 aastat tagasi hõiskasid palverändurid, laulame meiegi: «Hoosanna kõrges! Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrges!»
Palverännak on teekond, mis peaks viima lähemale Jumalale. Tookord, 2000 aastat tagasi, olid palverändurid, viibides veel teel, tegelikult juba sihile jõudnud. See, kelle tulekut nad ootasid, Jumala saadik messias, oli nende keskel, kuigi nad tollal seda veel ei taibanud. Aitamaks neil mõista toimuvat, muutis Jeesus oma sissesõidu Jeruusalemma eriliseks. Ta tuli nõnda, nagu prohvetid olid ennustanud: «Su kuningas tuleb sulle tasane ja istudes eesli seljas.» Ja rahvahulk, kes teda ümbritses, näiski tol hetkel midagi taipavat. Jeesust tervitati auavaldustega, mis olid mõeldud kuningatele: hõisked, riiete ja okste laotamine eesli teele.
Sellele vaid mõne päeva pärast järgnenud suure reede sündmustest teame, et tegelikult ei tundnud rahvas oma kaua oodatud ja igatsetud kuningat ja päästjat ära, või, mis veel hullem, ei tahtnud endale sellist kuningat, kelle tegutsemist nad ei suutnud mõista. Kuningat, kes ei asunud välja kihutama võõramaiseid okupante, vaid soovitas inimestel otsida suurimat vaenlast iseenda seest; kes ei soovinud valitseda hirmu, vaid armu kaudu. «Ta tuli omade juurde, aga omad ei võtnud teda vastu,» kirjutab evangelist Johannes.
Jeesus sisenes Jeruusalemma eesli seljas sõites. Seda on tavaliselt tõlgendatud nii, et Ta ei tahtnud olla uhkeldav ja sõjakas kuningas. Ta valis tavalise, rahuliku töölooma. Hobuseid kasutati tol ajal enamasti sõjaratsudena. Kuid asjal on teinegi külg. Vana traditsiooni kohaselt arvati, et messias võib saabuda kahel võimalikul viisil: kui Iisrael osutub tema tulemisel küllalt väärikaks, siis saabub messias «taeva pilvedel», kui Iisrael on aga vääritu, siis tuleb ta vaesena ja eesli seljas ratsutades. Jeesus oli sellest traditsioonist teadlik – ja Ta ilmutas end oma rahvale eesli seljas ratsutades. Kas taipasid seda nüanssi, hinnangut, mida Jumal oma rahva kohta anda tahtis, ka need, kes Jeesusele «Hoosanna» hüüdsid? Kas nad häbenesid, kahetsesid? Või mattis vaimustus toimuva üle kõik muu? Kas kiirendas soov vaigistada Jeesuse kaudu ilmutatud tõde nende tegutsemist, kes kavandasid tema surma?
Me teame, et tänapäeva palverännakutel ehk jumalateenistustel on Issand Jeesus Kristus sõnas ja sakramendis meie keskel. Kuid meiegi igatseme kogeda enamat, igatseme nagu nood palverändurid 2000 aastat tagasi näha Issanda ihulist taastulemist, tulemist kuningana. Kas meie tunneme Ta ära? Kuidas tuleb Issand meie juurde? Kas taeva pilvedel või taas eesli kaebliku kisa ja kabjaklõbina saatel?
Pühapäevaga, uue kirikuaasta algusega algab advendiaeg, tulemise ja ootuse aeg. Looduses on see aeg kõige süngem, sest päevad on lühikesed ja valgust napib. Süüdates advendiküünlaid, vaadates nende sära, tundes tule soojust, tuletagem meelde seda valgust, sära ja soojust, mida kinkis maailmale oma tulemisega Jumala poeg Jee­sus Kristus. Tuletagem meelde seda rõõmu ja valgust, mida tõi Temaga kokkupuutumine inimeste ellu isegi siis, kui nad Teda ei mõistnud ja Tema tegelikku olemust ära ei tundnud. Meie ju tunneme oma kuningat, oma Issandat – sedavõrd suurem on ka meie rõõm. Jäägu Tema elu valgus alati saatma ja juhtima meid kõiki meie teedel. Aamen.


Eve Kruus,
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja