Juhtide vahetus – kas kursimuutus?

Möödunud reedel seati Tallinnas ametisse Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) uus valitud piiskop Ago Lilleorg, kes on nelipühi kirikut juhtinud alates oma eelkäija Allan Lauri surmast möödunud aasta hilissuvel.

Euroopa nelipühiliikumise ajaloos oli tegemist huvitava pretsedendi loomisega, kuna piiskoppide (piiskopiks pühitseti ka Allan Lauriga koos EKNK asutanud Märt Vähi) ametisseseadmisel kasutati mitmeid ajaloolise ordinatsiooniriituse elemente. Viimased pole nelipühiluse kui ajalooliselt uuema liikumise traditsioonides ehk nii olulised olnud.

Esmaspäeval alustasid Vatikani kogunenud alla 80 aastased roomakatoliku kiriku kardinalid uue paavsti, ajast igavikku lahkunud Johannes Paulus II järglase valimise keerukat protsessi – konklaavi. Tõsi küll, konklaav võib lõppeda kiiresti. Seda juhul kui üks esitatud kandidaatidest saab üle kahe kolmandiku kolleegide häältest. Tänase Eesti Kiriku ilmumise ajaks võime juba tulemust teada, kuigi eriti tõenäoline see veel pole.

Kiriku juhi valimine ja ametisseastumine toob alati kaasa palju küsimusi, isegi spekulatsioone seeüle, milliseks kujuneb uue juhi kurss võrreldes eelkäijaga.

Kui kodumaise nelipühikiriku piiskopi Ago Lilleoru puhul võime eeldada, et ta jätkab oma eelkäija tööd üsna samas suunas, rõhutades aktiivset misjonitegevust, kuid ka avatud osalemist oikumeenilises liikumises, siis uue paavsti puhul pole ehk kõik nii etteaimatav.

Paavst Johannes Paulus II oli samas innovatiivne ja konservatiivne. Ta edendas innukalt II Vatikani kirikukogul alanud reforme, sealhulgas oikumeenilist ning ka religioonidevahelist dialoogi. Samas kõneles ja tegutses ta ka konservatiivsete ja traditsiooniliste väärtuste kaitseks katoliku kiriku õpetuse kui moraalikäsitluse alal.

Kas uus, valitav paavst saab ületama traditsionaalsete arusaamade piire? Või kindlustab ta hoopis eelkäijast ehk veelgi tugevamalt paljude aastasadade pikkuse ajalooga õpetuslikku vundamenti? Need on küsimused, mida täna küsitakse mitte ainult katoliku kiriku sees, vaid üle kogu maailma erinevate maailmavaadetega inimeste poolt.

Nende küsimuste küsimine aga näitab, et kiriku osatähtsus väärtushinnangute kujundajana pole sugugi kuhugi kadunud ka sekulariseeruvas maailmas.

Konklaav annab lähiajal vastuse. Aga laiemas oikumeeniliseski väljas jääb kirikujuhtide sõnum siiski veel inimeste kuuldeulatusse. Meenutagem kasvõi Eesti ajakirjanduse aktiivset huvi uue EELK peapiiskopi seisukohtade suhtes.

Tauno Teder