Juhiseid käitumiseks

Eelmise nädala lõpus saatis EELK konsistoorium vaimulikele ja kiriklike asutuste juhtidele korraldused COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks. Korraldused jõustusid selle nädala algul ja asendasid kõik varasemad samal eesmärgil väljastatud konsistooriumi juhised.

Antud korralduse eesmärk on võimalikult hoolsate ettevaatusabinõude rakendamisega viiruse leviku tõkestamiseks säilitada tavapärane elu ja tegevus kogudustes. Väljasaadetud juhiste järgimine aitab vältida suuremat kahju. Vanasõnagi ütleb, et parem karta kui kahetseda. Võiks ka öelda: kehtestame piirangud suurema vabaduse saavutamiseks. Haiguse leviku plahvatuslik kasv viib olukorrani, kus tuleb sulgeda igasugune tegevus ja liikumine. Sellel on aga väga valusad tagajärjed nii vaimses kui majanduslikus elus. Ülekoormatud haiglad ei suuda ravida ka muidu ravitavaid haigeid jne. Seda oleme juba veidi kogenud ja rohkem kindlasti ei taha.

Loomulikult oskaksime ka ilma juhisteta igaüks omal viisil haiguse levikut vältida. Juhised aga aitavad luua ühesugust käitumiskultuuri ja keegi ei pea tundma end solvatuna, kui me automaatselt teretuseks väljasirutatud kätt vastu ei võta või lähemalt kokku puutudes sammu tagasi astume ning nina ja suu kinni katame. Selline käitumiskultuur edendab ka tähelepanelikkust ja suuremat hoolimist kaasinimesest. Reeglid ei ole üksnes enese kaitseks, vaid selleks, et me kõik oleksime hoitud ja terved.

Sellisel viisil käitumiskultuuri mõjutamisel on laiemad mõjud, kui esialgu paistab. Näiteks mütsi söögilauas peast võtmine ei mõjuta kuidagi söömist. Ei söögi maitset ega söögiisu. Ometi süvendab see austust toidu vastu ja lugupidamist kõigi suhtes, kellest on sõltunud meie toidulaud. Viimselt tuletab see meelde, et alati ei sõltugi toit meie tööst ja vaevast, vaid millestki ja kellestki veel. Arvan, et ka abielu mõiste laiendamisel on kultuurilised mõjud, mille tagajärgi kord kindlasti maitseme.

Teine asi on korralduste ja juhiste soovituslik iseloom. See võib jätta mulje, et kui kindlat käsku ei anta, siis ei peagi neid juhiseid järgima. Kõik asjad, mida peaksime tegema vabatahtlikult, tunduvad meile ebaolulised. See puudutab ka usulisi otsustusi ja koolis antavat usuõpetust. Sageli arvame, et käsud ja korraldused on tõhusamad. Kuigi need meeldivad meile veel vähem.

Vabatahtlikkus on aga jumalik printsiip. Iga inimene tuleb Jumala juurde vabatahtlikult. Tule ja mõõgaga usu juurde toomine on täielikus vastuolus Jumala töö meetoditega. Jumal räägib ja kutsub, kuid ei kasuta sunnimeetodeid. Kõik käsud ja korraldused Jumala sõnas on täitmiseks vabatahtlikult. Jumala politsei ei käi kontrollimas, kas käsud on täidetud. Vabatahtlikkus on inimese suuruse ja väärikuse hindaja. 

Vanasõna ütleb taas: „Meest sõnast, härga sarvest“. Kui peaks sunnivahendeid kasutama hakkama, siis pole tegu enam inimese, vaid härjaga. Ometi ei tähenda see seda, et juhiste ja Jumala käskude täitmine on ebaoluline. Et võib teha nii või teha teisiti. Jumala käskudes väljendub armastus ja hoolitsus inimese vastu. Nende täitmata jätmisel on alati ja kindlalt tagajärjed. Jumal ei karista kedagi, kuid meie endi tegude tagajärjed saavad meile hukatuslikuks.

Riiklikul tasandil püütakse samuti hoiduda käskude jagamisest. Käskude andmisega peab kaasnema kontroll korralduste täitmise üle. Kontrolli süsteemi ülesehitamine on aga väga kulukas ettevõtmine. Lisaks ei ole see ka alati väga tõhus. See süsteem sünnitab paljudele tuttava tunde, et vahelejäämine on probleem. Kui vahele ei jää, siis oled õige mees.

Loodan väga, et konsistooriumi juhiseid kogudustes arukalt järgitakse. Meie soov on, et ennast ja üksteist hoides võiksime rõõmsalt jätkata oma tavalist koguduse tegevust ja ka eelolevatel pühadel saaksime jõulurõõmu jagamise õnnistustest osa.

 

 

 

 

Joel Luhamets,

piiskop