Kristlikud

Täht – oli teejuhiks kolmele kuningale, kes
kiirustasid vastsündinud Jeesuse juurde.

Mürr, viiruk, kuld – kolm kinki, mille
hommikumaa targad tõid Jeesusele sündimise päeval. Kuld sümboliseerib
jumalikkust ja kuninglikkust, mürr viitab Jeesuse tulevasele ohvrisurmale
maailma pattude pärast, viiruk sümboliseerib inimelu tühisust ja kaduvust ning
Jumala viha ja raevu. Taeva poole tõusev viirukisuits on usklike palvete
võrdkuju.

Küünal – Kristuse kui maailma valguse
sümbol.

Ingel – Jumala saadik, kes edastab Tema
sõnumeid. Pärimuse järgi kuulutas karjastele Jeesuse sündi peaingel Rafael,
Maarjale aga peaingel Gabriel.

Karjasekepp – piiskopisau. Karjasekepp oli
karjase töövahend oma karja kaitsmiseks. Sümboliseerib piiskopi kui karjase
võimu oma karja üle. Piiskoppidest pühakute atribuut (Püha Nikolaus jt).

Sõim – tähendas algselt savist, kivist või
puust valmistatud loomade söögialust. Jõuluevangeeliumi kohaselt oli just
selline sõim Jeesus-lapsele esimeseks voodiks. Hiljem on see sõna saanud laiema
tähenduse ja tänapäeval mõistetakse jõulusõime all figuuridest koostatud
tervikut, mis kujutab Jeesuse sündi ja sellega liituvaid sündmusi.

Jeesus-laps – jõululaupäeval tähistab
kristlik maailm Jeesuse Kristuse sündi. Keskseteks figuurideks jõulupiltidel on
kujunenud Jeesus-laps, Maarja ja Joosep, kuningad, karjased, ingel, täht ja
loomad.

Jõuluvana – tänapäevasel jõuluvanal on
olnud palju eelkäijaid erinevates maades. Nendeks on olnud pühakud Nicolaus,
Miika, Lucia, Barbara jne. Inimestele nad ennast ei näidanud, küll aga jätsid
headele lastele kingitusi. Euroopas sai populaarseimaks kingitoojaks püha
Nicolaus.

Jõuluvanakomme Eestis jääb 20. sajandisse,
mil elatustase tõusis ja poodidesse ilmusid jõulukaubad. Seljas kandis
jõuluvana tagurpidi keeratud lambanahkset kasukat ning pikka habet, meenutades
oma välimusega vana-aastaõhtu sokku. Praeguse jõuluvana riietus pärineb
Ameerikast, ent sealsed jõuluvanad kannavad mantli asemel punast jakki. Meie
jõuluvana kannab siiski pikka maani mantlit nagu kunagine piiskop Nicolaus omal
ajal.

 

Mittekristlikud

Jõulukuusk – kõige vanem kirjalik teade
jõulukuuse kohta pärineb 1605. aastast Saksamaalt, kust see komme levis mujale
Euroopasse ja viimaks kogu kristlikku maailma. Eestis oli see algul linnarahva
tava, 19. sajandil aga tuttavaks kombeks juba ka maakohtades.

Päkapikk – jõuluvana väike abiline on pärit
Skandinaaviamaade rahvatraditsioonist. Ilmselt on päkapikk suguluses
majahaldjate ja kaitsevaimudega, keda on küll austatud, aga ka kardetud.
Lõpliku jõulupäkapiku kuju omandas algselt Taani päritolu kaitsevaim 20.
sajandi alguses Rootsis. Tänapäeval käivad päkapikud veidi enne jõuluvana
akende taga piilumas ja lastele sussi sisse maiustust poetamas.

Kingitused – uueks aastaks kingituste
tegemine pärineb antiikajast. Vanadel roomlastel oli kaks püha, mil jagati
kingitusi: 17. detsembril ja 1. jaanuaril. Mõlemal puhul pidutseti pikalt ja
jagati kingitusi. Saksamaal levis komme teha uusaasta-kingitusi juba keskajal.
Algul tehti neid rohkem teenijatele omamoodi palga näol. Ka 1920. aastate
Tartust on teada, et majateenija sai igaks jõuluks hea kleidiriide, laste
kingid tõi õhtul jõuluvana.

Jõuluvorstid – eestlastel oli kombeks
toppida soolikatesse putru, millel vorsti- ja lihatükid sees. Puder oli
paganluses ohvritoit, nii nagu õlu oli ohvrijook. Jõuluajal tehti nii
verivorste kui ka valgeid vorste. Jõuluvorstide tegemine oli väga pidulik
toiming, mida juhtis kõige vanem naisterahvas talus. Vorste küpsetati panni
peal ahjus või ahju peal kerisel. Kui jõuluajal vorsti ei olnud, siis sead enam
ei siginud. Nii vorstide tegemise kui söömisega oli seotud palju rituaale ja
kombeid.

Piparkoogid – ilmusid jõululauale 19.
sajandi lõpul. Neil on pikk ajalugu ja pärit on nad idamaadest. Mee- või
siirupikookide taignale lisati palju maitseaineid, eriti pipart, millest
tuleneb ka vastav nimetus. Euroopas said sellised maiustused tuntuks ristisõdade
ajal, kui neid idast kaasa toodi. Jõulukombeks muutusid piparkoogid algul
Saksamaal, kust nad 15. sajandi paiku jõudsid Põhjamaadesse. Sajandeid oli see
vaid rikaste lõbu, 19. sajandi lõpust alates kättesaadav ka lihtrahvale.

Anna-Liisa Vaher