Jõulusoovid

Jõululaupäeva õhtul enne kirikut lähen ema hauale. Nii on olnud kõigil viimasel üheteistkümnel aastal.
Sammun läbi küünlatuledes Metsakalmistu, vahepeal seisatades ühe või teise kalmu juures ja hetkeks mõttesse jäädes. Kunstnike künkal puhkavad need, kelle maalid mu koduseintel aitavad heita selgemat pilku maailma. Samas lähedal on kirjameeste hauad. Meenuvad jutud, mis mitmega neist jäid lõpuni rääkimata, sest aeg ja olud muutusid liiga kiiresti. Riigimeeste rahula. Minister Harald Männik on viimane tulija. Tema elu juhtmõte sellest, et maa on leiva ema ja töö leiva isa, on ühtaegu suur ja lihtne.
Olen jõudnud ema kalmule ja süütan küünla. Üks elav tuli on Metsakalmistul jälle rohkem. Mu kadunud ema otsekui seisaks sel pühal jõuluõhtul taas minu kõrval ja rõõmustaks koos minuga jõululast oodates. Ja taas tunnen ma puhast inimlikku rõõmu pühakirja tõest, et meid ristiinimesi ootab kunagi ülestõusmine, jällenägemine ja igavene elu.
Heade sõnumite rõõmu on alati soov jagada. Loodan, et omal jõukohasel viisil on lõppeval aastal seda suutnud teha ka ajaleht Eesti Kirik. Mu jõulusoov on, et meie leht oleks ka uuel aastal teie kodudes oodatud sõnumitooja, et me leiaksime tee paljude uute lugejateni ja et meie lugejad meid jätkuvalt usaldaksid.
Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul seisavad 2004. aastal ees mitu ajaloolise tähtsusega otsustust. Soovin ja palun südamest, et meil jätkuks ühist tarkust ja väärikust langetada parim otsus nii kiriku uue põhikirja vastuvõtmisel kui ka kirikupea valimisel. Aidaku meid selles Jumal.
Jüri Ehasalu,
Sihtasutuse Ajaleht Eesti Kirik nõukogu esimees

***

Head sõbrad! Uus kirikuaasta on küll juba alanud, kuid aastanumber vahetub alles 1. jaanuarikuu päeval. Nii või teisiti, me alustame uut aastat jõulukuulutuse tähe all. Sõnum valgusest, mis paistab pimeduses, jääb meid alati saatma meie elu- ja usurännakul.
Me arvame aega Kristuse sünnist. See meenutab meile, et Tema on olnud enne meid ja et isegi aastatuhandete möödudes oleme meie Temaga seotud.
Küllap on lahkuv aasta toonud meile erinevaid asju. Kellele rõõmu ja kordaminekuid, kellele kurbust ja ebaõnnestumisi, kellele mõlemat.
Maa ja rahva, kuid samuti kiriku elus on saanud mõned asjad selgemaks ja samas on nii mõndagi jäänud vastuoluliseks. Ühelt poolt ütles meie rahvas «jah» Euroopa Liidule, kuid teisalt häbenetakse Euroopa tekkeloos nii olulist osa etendanud ristiusku.
Kevadel ühiskonnas puhkenud vaidlustes usuõpetuse ja usuvabaduse üle avaldus sügav harimatus ja põhjendamatu hirm usu suhtes, mis on meiegi kultuuriloos määrava tähtsusega. Aga mis siin rääkidagi, kui kristluse nimetamist tahetakse koguni vältida kavandatavas Euroopa põhiseaduses!
Mulle tundub, et kiriku ja kirikurahvana tuleb meil sellise arenguga arvestada, kuid mitte leppida. Elame sügavalt ilmalikustunud ühiskonnas, kus huvid ja hoiakud on lihtsalt teistsugused. Kiriku ees seisab väljakutse uuesti läbi mõelda oma taotlused ja püüdlused, et saaksime tulemuslikult jätkata oma ajaloolise ülesande täitmist meie rahva juures.
Me ei tea, kas kõigile meie pingutustele ja plaanidele on määratud korda minna. Ometi läheme edasi, palvega huulil ja südames: «Sinu kätte anname kõik, mis on olnud, ning usalduses Sinu armule astume üle läve sellesse, mis tulemas. Näita meile oma teed, Issand, ja juhata meid läbi aja pimeduse sellele eesmärgile, mille Sina meie maapealse elu rännakule oled seadnud.»
Soovin kõigile kirikulehe lugejatele õnnistatud Kristuse sündimise pühi ja Tema valgusest kantud uut aastat!
Veiko Vihuri,
ajalehe Eesti Kirik toimetuse kolleegiumi esimees 2002. aastast, Saarte praostkonna praost