Jõulurõõmu võimalikkuseks

Oleme advendiaja lävel. Juba ehitakse linnaväljakutel jõulukuuski ja kauplustes kõlavad jõululaulud, kuid küllap oleme aru saanud, et jõulupühad tulevad seekord teistsugused kui varasematel aastatel. 

Me ei tea veel, millised. Südames küll soovime, et kõik oleks nii nagu enne – koorid laulavad, orel kõlab, vaimulik kuulutab jõuluevangeeliumi ning rahvamassid täidavad kirikusaalid ja eeskojad. Me kõik soovime ka sel aastal endas jõulurõõmu tunda. 

Siiski, ka selles määramatuses on jõulurõõm võimalik, lihtsalt tuleb ennast kohandada uute nõuete ja oludega ning muutustega kaasa minna. Tuleb olla paindlik ning vajadusel leida uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas jõulurõõmu endas üles leida ning inimesteni viia.

Meie jõulutraditsiooni juurde kuuluvad jõululaulud. Kui koorid lähevad praegu puhkepausile ega saa uusi neljahäälseid koorilaule omandada, laulgem siis eelmistel aastatel omandatud laule. Või kui 30-liikmeline koor ei saa ka pühade ajal tervikuna kokku tulla, jagagem siis koor kolmeks kümneliikmeliseks grupiks ja laulgem ühehäälseid laule. Olgu nendeks luterlikud või gregooriuse koraalid, vaimulikud regilaulud või rahvaviisid, repertuaari leidub küllaga ning vahelduseks on see ka lauljatele huvitav ja hariv. Väiksemate ansamblitega on ohutusnõuete järgimine lihtsam, meie enamasti suurtesse kirikusaalidesse peaks nad ka 2 + 2 reegli järgi laulma mahtuma. Nii ei jää ka mitmehäälne jõululaul laulmata.

Koraalide laulmisel peab ka kogudus kirikusaalis hajutatust ja distantsinõuet järgima. On ju laulmine üks nakatavamaid tegevusi. Osa uuringute andmetel tuleks laulvast inimesest hoiduda viie meetri kaugusele, seega üksteise selja taga istumine pole just kõige parem mõte. Isiklikust kogemusest võin öelda, et maskis lauldes on juba ühe koraali järel mask seestpoolt päris niiske – nii tugev on õhuvool ja väljalenduvate piiskade hulk rääkimisega võrreldes kõvasti suurem. 

Kindlasti saab lasta kõlada orelil. Organisti amet on minu arust hetkel üks ohutumaid – üksi orelirõdul pilli taga mängides võib ennast päris turvaliselt tunda. Ka siis, kui organistiga on ka mõni pillimängija või soololaulja, saavad nad meie suurtel orelirõdudel kahemeetrist või suurematki vahet hoida.

Kui varem oleme suuri tühje kirikusaale nõrkuseks pidanud, siis nüüd on see meie tugevus. Enamikus kirikutes on ruumi ja õhku piisavalt, et võiksime ennast turvaliselt ja rõõmsana tunda. Kui vaja, siis korraldagem kasvõi rohkem jõuluõhtu teenistusi kui tavaliselt. Mõned kogudused on otsustanud lausa eelregistreerimisi kasutada – miks mitte! Just praegu on aeg näidata üles loovust ja paindlikkust.

Arvatavasti on neidki inimesi, kes viirusohu või haiguse tõttu peavad jõulude ajal olema koduses isolatsioonis. Viigem jõulurõõmu nendenigi, tehes jõuluteenistustest otseülekandeid või jagades neid muude virtuaalsete meetoditega. Ühe võimalusena võiks ka jõululaulude orelisaateid salvestada ja neid virtuaalkanalitesse üles laadida, nii saaksid inimesed ka kodudes jõululaule laulda. Võimalusi leidub kindlasti veelgi.

Inimesed vajavad rõõmusõnumit igal ajal, kuid eriti just keerulisematel aegadel. Inimeste südamed on praegu avatumad ja vastuvõtlikumad kui varem. Meie rahvas vajab hingekosutust ja kinnitust just praegu ning me saame seda kirikutes pakkuda läbi jõulusõnumi kuulutamise ja jõululaulude laulmise. Olgem siis agarad jagama evangeeliumi meie Päästjast Jeesusest Kristusest! 

Kui seekord tulevadki jõulud teisiti, siis olemata ja pidamata nad ei jää. Jumala sõna on kindel ja muutumatu, seesama eile, täna ja igavesti. Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahu­vürst (Js 9:5).

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,

kirikumuusika liidu juhatuse esimees