Jõulupüha kui vabaduse sümbol

Üks mälestuspilt jõululaupäeva õhtust. Suur tuledesäras kirik, kaunid orelihelid, rahvast nii palju, nii palju, et ei taha äragi mahtuda. Tahaks kirikusaali pääseda, aga ei, kuna oleme hiljaks jäänud, siis enam ei mahu kuhugi istuma. Suundume mööda treppi ülespoole, rõdudele. Trügime rahva vahelt läbi, et natukenegi midagi kuulda-näha, kui äkki käib sõbrannade reast läbi hirmusosin «Mata õps!». Kõik teadsid, et kui kirikus näed õpetajat, tuleb sellest ainult paksu pahandust. Trügime kohe ummisjalu tagurpidi tagasi, trepist alla, peites oma nägusid. Kirikust välja, ehk ta ei näinud meid.
Seisatame korraks välistrepil ja mõtleme, mida edasi teha. See oli ka selge, et üks korralik jõuluõhtuline pidi kindlasti ära käima Kuperjanovi haual – sinna lausa pidi minema, muidu polnud nagu «päris». Kus see täpselt asus, seda meist keegi ei teadnud. Ja miks just Kuperjanovi haud, ega me sellestki suurt aru saanud. Aga liigume vaikselt teiste varjude kannul, kuni vaatame – vist ongi. Küünlad põlevad, aga rahvas on justkui peidus, puude taga liiguvad vilksamisi varjud. Küünalt polnud me taibanud kaasa võtta, no ja midagi justkui ei toimunud ka. Aga põnev oli. Olgu veel öeldud, et mõnda meist lugupeetud õpetaja siiski nägi ja tagajärjeks tuli käia seletusi andmas.
Sellise jõuluõhtu kirjelduse peale imestavad kindlasti nooremad inimesed, kelle vanus esimese poole sajandi sisse jääb. Miks peaks kartma kirikus õpetajat kohata? Või Kuperjanovi haual käima? Vanema generatsiooni esindajad tundsid ehk ära, et eelnev kirjeldus pärineb 1980ndate algusest, kas 1982. või 1983. aastast Tartu Peetri kirikust. Nõukogude võim püsis veel.
1980ndate lõpus toimunud kirikussetungi nutame ikka aeg-ajalt taga ja õhkame, et küll olid ilusad ajad. Jutlusteski kuuleme vahel mõtet, et küll siis oli ilus ja hea, rahvas tahtis kirikusse tulla, aga nüüd käiakse ainult jõululaupäeval. Vähe sellest, et aastad ateismi on kogu rahvuse mõttemaailmale oma jälje jätnud, nüüd on hea eeskuju presidendi näol ka olemas.
Kirikut meist enamikule igapäevaelus vaja pole ja seal käimist nõuda ei saa. Aga nagu väidab suurem hulk eestlastest: keegi kuskil kõrgel ikka olemas on. Kuidas seda miskit nimetada ja mis usk see on, nad ei tea. Aga jõululaupäeval tuleb kalmistul ja kirikus käia, seda teavad kõik. Nii tundubki eesti rahvas justkui jõuluusku olevat.
Minu arust on hea, et eestlane vähemalt jõululaupäevalgi kirikus käib. Omamoodi on see justkui püha rituaal, meenutamaks repressiooni ja keeldu, tahtmist köidikuist pääseda, tahtmist ise olla ja ise teha, ise mõelda ja ise eksida, ise tõusta ja ise otsustada. Ja ise ka vastutada. Jõulupüha on eestlase jaoks justkui vabaduse sümbol, meenutus repressioonist ja vabaduseihalusest. Küllap see meenub ka meie presidendile, sest vabaduse hoidmine ja väärtustamine käib selle ametiga kaasas.
Muidugi on eestlase jõuluarmastus vesi äritegevuse veskile. Peale selle, et kauplused juba oktoobris jõulumaaks muutuvad, hoogustub jõuluäri ka virtuaalselt – meiliposti ei taha enam varsti avadagi, iga teine kiri on kutse jõuluostule, olgu pakutavaks küttegraanulid ja pelletid, triiksärgid, kindlustus või miski muu vajalik.
Alati ei saa aru ka muusikutest, kes kõik korraga justkui unest ärkavad ja üksteise võidu tuuritavad. On see soov jõulusõnumit kuulutada või, rõhudes eestlase jõuluarmastusele, võimalikult head äri teha? Üks ei pruugi muidugi teist välistada ja ka tulule orienteeritud kontsert võib head vilja kanda, tuues inimesed kirikusse ja pannes mõtlema elu väärtuste üle. Ja kui inimene saab tunda rõõmu, soojust ja hoolivust, siis tahab ta teine kordki naasta, olgu sõbra laulatusele või enda leeripühale.
Kuusepuu jõululaupäeval koju tuua, ehted ja küünlad külge riputada, verivorstide lõhnas ja küünlasäras luuletusi lugeda ning «Püha ööd» laulda. Kalmistul esivanematele küünal süüdata ja kirikus käia – me võime seda nüüd julgelt teha. Vabaduse märgiks teemegi. Kohtumiseni siis jõululaupäeval!

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees