Jõululaps on sõnumitooja

Luuka 2:15–20

Üle kahe tuhande aasta tagasi sai Petlemma laudas aeg täis. «Seal ei toimunud mitte ainult ühe füüsilise inimese sündimine, vaid see oli uue ajastu sünd, oli piltlikult öeldes Jumala asumine inimeste keskele,» kirjutab õpetaja Rein Neggo oma jutluseraamatus ja jätkab: «Sellega teostus kardinaalne muudatus – käsu üle sai domineerivaks armastus ja käsuseadus sai uue sisu, muutudes eluseaduseks, kus vaimu võit mateeria üle on määrav ja inimese ühendus Jumalaga jõululapse Jeesuse kaudu otsene ning alaline. Jumaliku andeksandmise suurus sai avalikuks Lunastaja sünniga, kus inimesele tema eluvõitluses ja kõikumises hea ja kurja vahel avanes uus elutee; kus inimene enam ei pea murduma oma süükoorma all, vaid kus Jõululaps  abilisena seisab tema kõrval ja aitab vabaneda kõikidest eksimustest. Aeg sai täis ja sündis uus, kristlik ajajärk.»
Aeg sai täis, lapsuke on sündinud. Tänases kirjakohas köidavad meie tähelepanu karjased. Teame, et inglid on läinud nende juurest ära taevasse ja karjased on otsustanud minna Petlemma, et oma silmadega vaadata seda, millest Jumal inglite kaudu neile teada oli andnud. Öeldakse, et nad tulid «tõtates Petlemma» ja leidsid sealt eest püha perekonna – Maarja, Joosepi ja lapsukese. Ja nad rääkisid sellest, mis neile lapsukesest oli teada antud Petlemma väljal. Karjastel olid omad kõhklused ja küsimused, kas see laps on ikka tõotatud messias! Kuidas teda ära tunda? Messia eritunnuseks oli see, et lapsuke magab sõimes. Just nii oligi.
«Nähes teda, teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud.»
Just karjastest said esimesed usklikud. Jumal nägi, et nende meeste südamed olid valmis avanema Kristusele – seepärast saatis ta ka ingli just Petlemma väljadele, just karjaste juurde. Kes olid need mehed ja mis olid nende nimed, me ei tea. Kuid nemad olid esimesed inimesed, kes võtsid vastu püha evangeeliumi.
Ja neist said esimesed sõnumikuulutajad, kes teatasid, mida oli neile selle lapse kohta öeldud. Karjased moodustasid esimese kristliku koguduse ja neist said esimesed kristlikud jutlustajad. Uudistajaid jätkus nende sõnumit kuulama. Karjased rääkisid sellest, mida Jumal oli inimeste päästmiseks teinud ja kuidas sellest oli teada antud. Inglisõnumist sai karjaste sõnum. Ja kõik imestasid kuuldu üle väga!
«Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.» Usk talletus, hoidis alal ja nii tegeles Maarja endamisi edasi Jumala ilmutusega. Alguses oli Maarjale olnud tunnustäheks kõrgesse ikka jõudnud Eliisabeti lapseootele jäämine, hiljem lisas tema usule kinnitust karjaste tunnistus. Nüüd, kui lapsuke magas rahulikult õlgede peal, mõtles Maarja tänumeeles Jumala tõotuste täitumisele.
«Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud.» Esmalt olid nad näinud inglit ja kuulnud taevaliste koorilaulu. Nad olid kaasa haaratud evangeeliumi kuulutamisse. Loomalaudast püha perekonna juurest läksid nad tagasi väljale oma karja juurde ja jätkasid igapäevast tööd. Võime öelda, et nad ilmusid nähtavale ööpimedusest ja mõne aja pärast kadusid taas ööpimedusse. Läksid tegema oma igapäevast tööd, kuid nüüd uute inimestena, kes ülistasid Jumalat. Seda oma isikliku kogemuse tõttu – selle eest, mida Jumal neile ingli läbi oli lasknud öelda. Selle eest, mida nad olid näinud ja kuulnud. Karjased kiitsid Jumalat! Nii võtsid nad jõulurõõmu kaasa argipäeva.
Jeesus paigutati sündimise järel loomalaudas asuvasse sõimesse ja esimene jõululaul helises väljal, kus karjased õitsel olid. Jumal on tulnud inimestele lähemale, et elada inimeste hulgas ja olla inimestega nii nende rõõmudes kui muredes. Kuid paljud ei tundnud Teda siis ega tunne ka nüüd.
Milline tähendus on jõuludel käesoleval aastal meie rahva, Eestimaa inimeste jaoks? Jõululaps tuleb siia maailma meie kõigi jaoks, kuid kas Talle jäetakse tulemiseks ja olemiseks kohta? Kas leiab Ta usku meie juurest.
Niisugust usku, millest on õpetaja Toomas Paul kirjutanud Varssavi geto seinale kirjutatut tsiteerides:
«Ma usun päikest ka siis, kui ta ei paista.
Ma usun armastust ka siis, kui ma teda ei koge.
Ma usun Jumalat ka siis, kui ma teda ei näe.»
Nagu igal aastal, seisab Ta  meie ees ja sirutab oma väikese käe meie poole, näidates meile õiget teed tõeliste eluväärtuste juurde. Juhtides meid otsima väärtusi, mis süütavad meis kustumatu igatsuse osaduse järele Jumalaga. Tema tahab avada meie silmi nägema valgust. Tee, millele osutab Tema, on armastuse, tõe ja lootuse tee.
Kui jõululaps Sinu südameuksele koputab, kas oled valmis teda vastu võtma?
Aidaku Jumal meilgi, nagu kord karjastel Petlemmas, saada jõulusündmuse läbi paremaks. Võtkem siis kuulda, mida Jumal, meie taevane Isa, kõneleb meile jõululapse Jeesuse kaudu! Aamen.

Anu Konks,
Jämaja ja Anseküla koguduse õpetaja