Joosep Tammo: vaimustun, kui mõtlen Jumala tööle ja armule

1970. aastal kirjutas 20aastane Joosep Tammo (65) Nõukogude armees olles luuletuse: Otsin Sind mägiojade taevasinast / kärestiku kohinast / samblaniiskeist kaljulõhedest. / Otsin Sind, Elav. / Ümbritse mind / ava silmad pimekaesed / Sind nägema.

Küllap ei osanud noor Joosep Tammo siis aimata, milliseks kujuneb tema elu otsitud Elava juhtimisel: aastad Eesti EKB Koguduste Liidu presidendina, Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) asepresidendina ja haridustöö konsultandina, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastorina ning Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi religiooniloo, filosoofia ja eetika õpetajana. Veel vähem võis ta aduda, et pälvib aastatepikkuse panuse eest EKNi oikumeenilise aastapreemia AD 2015.
Et kõnelda oikumeeniast ja Eesti usuelust, kohtun Joosep Tammoga Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi väärikas hoones, kus usutletav on õpetanud 25 aastat enam kui tuhandet õpilast ja kellega sideme hoidmiseks Facebookis iga päev ühe mõttetera jagab.
Enne vestlust märkan, et justkui märgiliselt on ühel pool koolimaja kõrgumas luteri kiriku torn ja õpetajate toa aknast rõõmustavad silma õigeusu kiriku kuplid. Joosep Tammo meenutab, et kui ta õnnistas aastate eest koolimaja uue osa nurgakivi, siis talituse ajal hakkasid õigeusu kiriku kellad helisema. Arvati, et see oli kokku lepitud, tegelikult siiski Jumala ettehooldus.

Mida EKNi oikumeenilise aastapreemia saamine teile tähendab?
See on minu jaoks elutööpreemia, mis võtab kokku väga pika perioodi. See algas ammu enne kirikute nõukogu tegevust isiklikest suhetest – olime emeriitpeapiiskop Andres Põderiga koolis pinginaabrid) – ja lõppes sellega, et möödunud aasta kevadel lõpetasin töö EKNi juures. Leian, et noortel on aeg töö üle võtta, saan rohkem kogudusele ja koolile pühenduda.

Kuidas mõistate oikumeeniat?
Kõik inimesed, olgu koolis, koguduses või kirikutevahelises suhtlemises, mõjutavad üksteist. Kui omavahel suhtleme, on see suur võit. Kui ei, siis kaotame palju. Ma pole loomupärane ja ideoloogiline oikumenist. Meil tuleb igaühel oma tööd teha ja selles nägemuses, mis meile on antud, rajal püsida.

Kas emeriitpeapiiskop Andres Põderiga Pärnu koolipõlves pinginaaber olemine oli teile oikumeeniline eelharjutus?
Ega me teadnud ju tol ajal, aga see oli Jumala ettehooldus, et ta lasi inimestel kokku saada. Tänu Andres Põderile tutvusin hiljem ka Tiit Salumäega, kellel on suur roll Eesti oikumeenia arengus, ja paljude teistega, nt piiskop Einar Soonega. Kui ühe laua taha istusime, olime tuttavad, kogenud midagi, mis meid ühendas. Tol ajal oli see ühine vaenlane nõukogude võimu näol. Kui vaadata avaramalt, siis sõber-vaenlane suhe pole nii lihtne. Vaenlane võib aidata ennast vahest paremini defineerida kui üks lahja sõber. Kunagi ei saa inimesi, kes teisiti mõtlevad ja tegutsevad, alahinnata. Ka koolis ja koguduses, kirikute nõukogus tuleb ette inimesi, kellel on teine nägemus. See aitabki sügavamalt mõista, kes oleme, mida tahame, mis ühendab või lahutab.

Teie kodulehel on sarnane näide tütarlapsest, kes oma juuksed helesiniseks värvis, ja sellest sündis Sütevaka vilistlaste Sinine Klubi, mis kohtub kaks korda aastas siiani.
Praegu on neid värvilisi päid rohkem, tol ajal oli see ehmatav ja pani mõtlema teistsuguse tähenduse ja väärtuse üle. Äkki see ongi see, mille kaudu Jumal meid kõnetab, mingi märgilise tähendusega, et õppida mõistma. Kui kõnnid Jumalaga, järgid Kristust, siis on loomulik, et sa ei pahanda, vaid küsid, mis sellest kasu on.

Tagasi tulles oikumeenia juurde: kas nõukogudeaegne nn sunnitud oikumeenia ehk baptistide, priilaste, nelipühilaste, evangeeliumi kristlaste ühendamine oli ka eelharjutus tuleviku EKNile?
Esimene põlvkond, kes seda sunnitud oikumeeniat koges, oli rohkem traumeeritud. Aralt, hästi pikkamööda läheneti üksteisele. Kes selles kogemuses sündisid, oli endastmõistetav, et oleme kõik kristlased. See ei lahutanud meid, oli sisemiselt kooliks. Ka praegu on see ehk põhjus, miks meie liit küllaltki suure mitmekesisuse juures toimib ilma eriliste sisemiste tõrgeteta. See kogemus andis avarama südame, kui tuli suures mastaabis oikumeeniline olukord.

Jumal tegutseb ka läbi raskuste.
Ikka, läbi nende olude. Otsustavam samm heaks töökliimaks, mida preemiat vastu võttes ka nimetasin, oli 1994. a Haapsalus tähistatud baptismi 110. aastapäev. Oikumeenilisel jumalateenistusel lossikirikus palusin liidu nimel andeks kõik, mida baptistid iial on öelnud suurte kirikute kohta halba. Pärast oli ka eriarvamusi, eriti väliseestlaste poolt. Leian, et andestuse palumine oli oluline, sest meil on üks Jumal, üks Jumala Poeg, üks Püha Vaim. Meid ei saa lahutada. See andis hea kliima, mis siiamaani on säilinud.

Milline osa oikumeenilisest tööst on teile kõige südamelähedasem?
Haridus. Üks asi on rääkida ametnikuna, nõunikuna, teine asi, kui reaalses olukorras töötad. Olen ka ühe perioodi kooli nõukogu juhtinud.
Meil on praegu riiklikes koolides vabatahtlik usundiõpetus. See pole ideaalne, võiks olla ikkagi kohustuslik. Laste koormus, mida ei saa lõputult suurendada, määrab valikud ära.
Tekkinud konfessionaalsete koolide juures on positiivne, et ei õpetata agressiivselt teiste konfessioonide vastu. Need koolid võtavad ju kõiki usklikke vastu. Loomulikult on omad põhimõtted, reeglid, sõnum. Paljud baptistid õpivad näiteks toomkoolis.

Millal baptistid esimese põhikooli loovad?
Oleme seda arutanud. Jõudu on õpetamise mõttes, meie õpetajaid on Tartu Peetri koolis ja mujal, aga ehk on see niisugune teine arusaam. Peame normaalseks, et meie lapsed ja noored on tavakoolis. Eriti noored on misjonärid rohkem, kui oskame arvata. Väljapoole ulatuvus on ka väärtus. Mõlemad on olulised: võimekus eralduda ja lõimuda. Eristumine võib anda sisemise tugevuse, aga võib osutuda näiliseks. Liigselt lõimudes on jälle oht kaotada kõik.

Kuidas tasakaalu hoida?
Minu nägemus on, et eristumise toimub kodus ja koguduses, lõimumine ühiskonnas.

Teil on 25 aastat kogemust õpetajana. Kas õpilased ja nende küsimused on muutunud?
Õpilased on ikka nii, nagu nad on. Sütevakas on head õpilased, probleeme on vähe. Kui küsida, mis on halvenenud … Seda nimetatakse sõnaga multitasking (kõigetegemine – toim.), inimese aju pole ikka mõeldud 3-4 asja korraga tegema. Isegi näiteks sünkroontõlkijad või lennulootsid vahetatakse süstemaatiliselt välja, et puhata ja siis jätkata. Kui olla üheaegselt internetis, kuulata õpetajat, teha veel kodutööd ja klassis emotsioone koguda, siis see põletab läbi, tekitab väsimuse ja tülpimuse, täisolemise kõigest ja õpilane ei tahagi enam midagi arutada.
Praeguses muutunud maailmas on huvi religioonide vastu suurenenud, näiteks põhikoolilapsed soovivad ühte kohustuslikku kursust juurde. On tekkinud küsimusi religiooni vägivaldsusest, sellele tuleb apologeetilises võtmes läheneda. Üldistatakse: kui usku ei oleks, ei oleks ka terroriste. Teine aspekt on seotud pagulastega: kui meie ees on abivajaja, ükskõik mis usku, siis on kohus teda aidata, isegi kui ta on vaenlane.

Teie kodulehe esiküljel on kirjas: Elu tõeline mõte on istutada puid, mille alla me ise enam istuda ei saa.
Eelkõige mõtlen siingi haridust. Kui pikka aega koguduses töötad, siis märkad, et istub ikka sama puu all ka. Viimati sattus kätte foto 1994. aastast, kus õnnistasime kuus diakonit: viis nendest on praegu tublid ja juhtivatel kohtadel, kas juhatuseesimehed või pastorid. See on õnnistuseks, see oli ilus hetk. Või lähed perekonda, kus öeldakse, et 20 aasta eest laulatasid meid: lapsed jooksevad ringi ja kõik on rõõmsad. See on puu all istumine. Mõnikord on ka nii, et ajabarjääre pole, aga kuskil teises Eesti otsas on see «puu» ja teised istuvad selle all.

Facebookis avate igal pühapäeval ühe pühakirjakoha. Viimane kord (07.02) Peetrus heidab võrgud kalapüügi seisukohalt täiesti ebamõistlikul ajal vette Jeesuse sõna peale. Tõlgendate, et see on olukord, kus jätad kõik teadmised, senise maha ja teatud mõttes oled «meeletu». Kas teil on elus olnud selliseid hetki?
Hetk, kui Jumal mind kutsus. Võtsin kutse vastu, sain ristitud ja õnnistati kogudusse. Tol ajal oli see noorele inimesele, isegi kui ta oli vaimuliku laps, meeletu tegu. Klassikaaslased ja õpetajad ütlesid, et rikub oma elu. Hiljem, kui tuli vaimulikutee, siis nõukogude ajal polnud lootust pensioni saada, vaimulik oli väljaspool sotsiaalkindlustust. Lootus oli, et ehk koguduse liikmed toetavad. See oli tegelikult väljapoole ühiskonda astumine, olid kui valge vares. Seda võiks nimetada meeletuseks.
Ka koguduseelus on olnud hetki, kus peab toimima varasematele kogemustele toetumata: olema avatud nägema olukorra ekstraordinaarset väärtust. Need on hetked, kui tajud, et nüüd on midagi uut liikumas. See võib olla harukordne võimalus.

Vaimulik amet. Kas olete märganud mõtlemise muutust ajas, kas ametikäsitlus, rõhuasetused on muutunud teie enda jaoks?
Kui oled noor, siis on palju plaane. Elukogemustega hakkad märkama, et kõik ei ole sinu kätes, Jumal teeb imesid. Ta võib hetkega saata sulle sõnumi, mida sa ei oodanud. Möödunud aastal ristisime koguduses viis meest, tavaliselt on pooled või kolmandik mehed. Kõik mehed on ka tugevad, elujõulised, kahe jalaga maa peal. Aasta alguses sa isegi ei kujuta ette, kes need võiksid olla. Jumal tegutseb, sinul on vaja vaid olla kohal ja õiges positsioonis, et ise midagi ära ei riku. Selliselt sündinud asjad on juurtega ja püsivad.
Pastorina olen skeptiline nüüdisaegsete juhtimisteooriate koguduses rakendamise suhtes. Kogudus on loomulik organism, nagu Piibel ütleb: Kristuse ihu. Kui võrrelda taimega, siis teda venitada ei anna, võib lõigata ja pügada, tal on oma kasvamine. Vahel on aastaid, mil midagi eriti ei toimu, ja siis äkki toimub riburada asju.
Nooremad kolleegid ütlevad vahel, et nad on läbi põlenud. Mul pole sellist hetke tulnud. On lihtsad asjad: pühakirja lugemine, palvetamine iseenda ja teiste eest. Kui hakata sügavamalt uurima, et miks läbi põlenud, siis inimene ütleb, et tal on pühakiri juba üks kord läbi jutlustatud, pole enam midagi lugeda.
Mina avastan iga kord midagi uut. Vanad jutlused ei kõlba, pean aja möödudes ikkagi uue jutluse samale kirjakohale kirjutama selles ajas, kus parajasti olen, ja küllap nii surmatunnini. Inimene kasvab. Paulus kirjutab Timoteosele, et ta jääks pärimusse. Tänapäeval on tähtsad uued meetodid. Tõsi, ka Jumal toob uut, aga rahulikult, vana purustamata.

Kuidas hingate oma tegemistest?
Vaheldust toob, kui hea sõber Tõnu Lehtsaar tuleb oma paadiga ja viib mind merele koha püüdma. Teine asi – sõidan koos abikaasaga palju rattaga, mullu tuli 3000 kilomeetrit kokku. Möödunud aastal sõitsin rattaga juba vabariigi aastapäeval. Vaimse töö kõrval peab olema ka füüsilist tegevust.

Kas teil on Piiblis lemmikraamat või kirjakoht, mis on teid kandnud?
Vanemad õpetasid mulle Piibli kuldsalmi jõulusalmiks: «Nõnda on Jumal maailma armastanud …» (Jh 3:16). Jõulude ajal tuleb see meelde. Mul oli pea kehv (muigab – K. L.), ei jäänud kohe meelde, eriti lõpp, pikapeale sai selgeks ja see on kandnud. Mul on seitse õde, igaüks sai oma salmi. See, mis antakse lapsepõlvest kaasa, jääb terveks eluks.

Üks mõte, mille olete oma ajajoonele kirja pannud: hing närtsib vaimustuse puuduses.
Mis teid vaimustab?
Vaimustun, kui näen, mida Jumal teeb, siis lähen väga elevile. Kool on koht, millest võib vaimustuda. Kui noor inimene tuleb õhinaga … Loodusest võib vaimustuda, kalapüügist, lihtsatest asjadest. Kõige tõsisem vaimustuse põhjus on, kui mõtlen Jumala tööle ja armule.

Kirjutate veel Facebookis: tõde, isegi kui see vihale ajab, ei ole vihakõne. Vihakõne retoorika on ühiskonnas olnud pikka aega õhus. Mis on teie seisukoht?
Olukord on kurb. Ma poleks kunagi ette kujutanud, et meil Eestis midagi sellist tekib. Põhjusi on palju: me ei kuula üksteist, et mida tahame täpselt öelda, ja oma osa on ka tahtmatusel teistsugusega suhelda.
Võib rääkida tõtt, aga kui teed seda kurjalt, siis see lõhub ja midagi head ei sünnita. Ka Piibel ütleb, et nõudke tõtt armastusega. Arm ja tõde käivad koos. Vahel see tõde võib ajada ka vihale, aga midagi ei ole teha. Nagu kooliski, kui on vaja ütelda, et asi on kahte väärt, siis tuleb seda öelda. Ei aita, et panen ilustuseks nelja.
Kirikute positsioon ühiskonnas on nagu kahe tooli vahel istumine. Üks on rahvuslik, millega võiksime olla 100% nõus. Teine on praegu vasakliberaalne nn euroopalike väärtuste sohva. Kristlastel on vaid üks tee: järgida Kristust. Seda kaotades oleme üksnes poliitiliste jõudude tuulelipp. Kristuse järgimine tähendab, et säilitame inimväärikuse ja jumaliku kutsumuse. Selles näen meie ainukest võimalust. See on ebameeldiv, aga väärikas ja igavikuline positsioon.
Kätlin Liimets

Joosep Tammo
Sündinud 25.07.1950
Õppinud
1976–1979 Moskva Kaugõppe Usuteaduslikus Seminaris
1979–1982 Buckowi Usuteaduslikus Seminaris
1982–1983 Martin Lutheri nimelises Halle-Wittenbergi Ülikoolis
1976. a Pärnu Immaanueli koguduse juhatuse liige ja diakon
27. mail 1985 ordineeritud pastoriks
1984–1988 EEKBK Liidu vanempresbüteri asetäitja
alates 1989 Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Alates 1989 Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis religiooni, eetika ja filosoofia õpetaja
1993–1997, 2004–2008 EEKBK Liidu president
Olnud õppejõud Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris
1995–2013 EKNi asepresident
Olnud EKNi erinevate komisjonide liige
Kuni 2015. aastani EKNi haridustoimkonna konsultant
Ilmunud 4 raamatut ja hulganisti artikleid
Abielus Aime Tammoga