Johan Kõpp oli mees, kes julges mõelda tulevikule

Johan Kõpu lapsepõlvest toonitatakse, et ta kaotas oma ema ja elas perega Põhja-Lätis.
Priit Rohtmets: Need ongi kaks tähtsamat aspekti. Ema kaotus muutis ta ehk pisut kinniseks. Samas oli kinnisus see, mis tegi temast kaasaegsete silmis soliidse mehe. Ta ei trüginud esile ja võttis sõna alles siis, kui tõesti oli midagi öelda. Selles mõttes oli ta üks eesti talupoja iseloomuga mees. Kõpp ei olnud sõjakas, vaid püüdis konflikte lahendada. See ei tähenda sugugi, et tal poleks oma arvamust olnud, kuid et ta oli vaikne, siis kiputi arvama, et Kõpp on leplik. Aga ei olnud sugugi!
Ka Lätis Turnamõisas kasvamine oli oluline iseloomu kujundaja, sest ehkki see paik polnud Valgast sugugi kaugel, sirgus Kõpp siiski lätikeelses keskkonnas. Seetõttu valdas ta vabalt ka läti keelt. Muuseas, hiljem, juba iseseisvusperioodi jooksul tuli tal kirikuvalitsuse ülesandel kontrollida ühe Lätis asuva eesti koguduse vaimuliku läti keele oskust. Lätis veedetud lapsepõlve meenutab Kõpp ka oma mälestustes.
Võõras keskkonnas kasvamine lõi tema jaoks eestlastest ja kodumaast mõnevõrra romantilisema, ehk isegi idealiseeritud pildi. See pilt saatis Kõppu tegelikult läbi kogu elu. Ta oli idealist ka muus mõttes, kuid see ei tähenda, et ta oleks olnud kuidagi elukauge.

Kas Kõpp oli varaküps, kes juba lapsena andis täismehe mõõdu välja?
Vastupidi, ta küpses nagu tema kaasaegsed noormehedki pigem suhteliselt hilja. Võrreldes praeguse ajaga mindi kooli hiljem ja gümnaasiumini jõudsid välja vähesed eestlased. Kõpu ajal oli olukord küll juba muutumas, sest eestlastest talupoegade varaline jõukus ja sotsiaalne positsioon olid paranemas. Üldiselt oli eesti poiste väljundiks tol ajal peamiselt ikka Treffneri gümnaasium. Vähemasti Liivimaa kubermangu puhul oli see küll nii, kuid sinna tuldi ka kaugemalt.

Ka Kõpp jõudis Treffneri gümnaasiumisse?
Jah, sinna jõudis ka tema. Kool oli kirev, kõik polnud enam sugugi poisid, vaid täiseas mehepojad. Kui Kõpp seal õppis, ei olnud Treffneril veel õigust anda gümnaasiumi lõpudiplomit. Selle saamiseks tuli pöörduda mõne linnagümnaasiumi juurde ja sooritada kõigis ainetes küpsuseksamid. Kõpp sooritas need Riias. Gümnaasiumi küpsus­eksamid läksid hästi ja ta astus ülikooli.

Riias õiendas ta ülikooli lõpetamise järel 1906. aastal ka vaimuliku kutseeksami?
Jah, sest Riias asus Liivimaa kubermangu konsistoorium ja Kõpp oli Lõuna-Eesti poiss.

Usuteadus oli Kõpu esimene valik. Miks valis nii laia huviringiga noormees just teoloogia?
Ta ise ütleb oma mälestustes, et ega valik minna õppima usuteadust päris ilma otsinguteta tulnud. Enamik eestlastest noormehi valis tol korral kolme eriala – arsti-, õigus- ja usuteaduse – vahel. Tegelikult kaalus Kõpp enda sõnul hoopis keeleõpinguid, sest gümnaasiumis olid keeled talle huvi pakkunud, aga lõpuks otsustas ta ikkagi usuteaduse kasuks. Keeleõpingud kuulusid ju mingil määral ka usuteaduse õppekavasse. Omal käel õppis Kõpp inglise keelt, mis polnud tollal siinmail kaugeltki nii levinud kui praegu.

Eks usuteadus kätkes siis ka laiemat tähendust ja teoloogiaõpingud ei pruukinud vaimulikuametiga päädida.
Isegi kui sa olid vaimulik, ei piirdunud see elukutse kitsalt vaimuliku igapäevaste ülesannetega. Seda näitab Kõpu enda elu. Kui ta valiti Laiuse koguduse õpetajaks, sai ta peale pastori elukutse üheksa ametit lisaks ja elas aktiivse maapastori elu. Eks see ole ju ka praegu maapastoritega nii, lihtsalt nüüd on inimesi ja elu maal tunduvalt vähem.

Oli maa sool?
Just. Laiuse aega peab Kõpp oma elu ilusamaks. Tema kui eesti talupoja jaoks oli kõige olulisem olla oma rahva keskel. Saada tööle eestlaste keskele oli suur unistus igale eestlasest vaimulikukandidaadile. Laiuse aja tegi ilusaks ka perekonna loomine – sel perioodil sündisid kõik tema neli last.

Laiusel käis Kõpul palju külalisi, teiste seas peatus pastoraadis Juhan Liiv.
Kirjanik August Kitzberg kuulutas Postimehes, et Liiv vajab abi, mispeale oli Kõpp avalikult Postimehes teatanud, et Laiuse pastor ootab kirjanikuhärrat külla. Liiv tuli ning jäi mõneks ajaks. Ta elas ärklitoas, mis oli Kõpu sõnul olnud lakkamatust suitsetamisest must. Liiv oli Laiusel paar korda, kord pikemalt, kord lühemalt.

Mis mõjutas Kõpu ülikooliõpingute ajalist pikkust?
Ta töötas hooti Postimehe juures, eks seal oli ka ainelisi küsimusi. Tol korral oli tavaline, et eesti poisid edenesid natuke hiljem kui tänapäeval kombeks. Johan Kõppu saab nimetada üldse hiliseks tulijaks, sest mitmed asjad juhtusid ta elus hiljem, kui tavaliseks peame. Ülikooliperiood kestis kokku kümme aastat. Kõpp oli hiline tulija ka piiskopi ametisse, kuhu ta valiti 65aastaselt. Niisamuti võttis ta ka naise suhteliselt hilja; esimese lapse sündides oli ta 36aastane ja viimase, neljanda lapse isaks sai 45aastaselt.

Aga Kõpp jaksas kaua. Kui ta 65aastaselt 1939. aastal kirikujuhiks valiti, suured tööd veel algasid.
Saab kinnitada, et Kõpp oli kuni kõrge eani väga heas vaimses vormis. Ka 50ndad ja 60ndad eluaastad olid äärmiselt viljakad. Sel ajal oli ta ju ülikooli rektori ametis. Suur sportlane ta just ei olnud, aga talle meeldis kõndida. Ta tegi pikki jalutuskäike ja üks kurvemaid asju, mida ta oma kirjades kurdab, oli seista üle 80 aasta vanuses vastamisi tõsiasjaga, et ta peab jalutuskäikudest loobuma.
Samal ajal on kummastav lugeda tema käsikirjalisi üleskirjutusi, kus ta mainib aina, et on haige. Kogu aeg mingid terviseprobleemid. Juba nooruspõlves. Ta kiidab suve, mis annab võimaluse tervist kosutada.

Sarnaselt paljude rahvuskaaslastega sai Johan Kõpust 1944 pagulane.
Kõpp läks abikaasa Marie ja tütar Helgiga. Tal õnnestus Rootsi pääseda. Poegadest vanim, Endel, läks Saksamaale ja jõudis sealt Rootsi. Keskmine poeg Uno sai õnnetult sõjas surma. Sellest sai Kõpp teada alles hiljem. Kõige noorem poeg Gunnar oli ainus, kes jäi Eestisse ja kellel on järeltulijad.

Seega käristati ka Kõpu pere lõhki.
Kahe noorema poja saatuse osas valitsenud ebaselgus oli aastaid põhjuseks, miks Kõpp ei tahtnud olla esiplaanil. Ta küll täitis kiriklikke ülesandeid, nii nagu pidi ja õigeks pidas ning võttis osa ka eesti organisatsioonide tööst, mis olid teaduslikku laadi või loodud abi andmiseks, kuid muus osas ta esile ei tükkinud. Ometi oli ta oma ameti tõttu paratamatult siiski eesliinil.

Tajudes vastutust oma rahva ja kiriku ees?
Tema arusaam oli, et kirik saab olla eestluse hoidja. Ta uskus, et igal rahvusel, nii nagu igal üksikinimesel, on oma usuline ilmapilt ja usuline eripära ning eestlastel on see avaldunud kõige loomulikumalt luteri kirikus, kuhu esimesel iseseisvusperioodil kuulus rohkem kui kolmveerand ühiskonnast, k.a lapsed. See arusaam kandus ka pagulasperioodi, mil ta arvas, et eestluse hoidmiseks peab pagulaskirikusse kuuluma võimalikult rohkelt eestlasi. See tagas eestlaskonna ja eestluse säilimise paguluses.

Kas jutt käib vaba rahvakiriku suurest ideest, mida Kõpp 1917. aastal avalikkusele esitles?
Jah, kuigi Kõpu vaated ei ole unikaalsed, vaid neil on kindel aja märk küljes. Kõpp jätkab tegelikult kiriku reformimist nõudnud eelkäijate tööd. Villem Reiman, Jakob Hurt nagu ka Ado Grenzstein, kõik nad räägivad kiriku reformimisest oma nurga alt; kes rohkem majandusest, kes usulisest, kes rahvuslikust iseolemisest. Kõpp üritas need vaated oma parema äranägemise järgi kokku võtta. Ta püüdis leida tasakaalu üksikisiku ja kollektiivi ehk rahva vahel. Selle sümbioosi leidmine ja positiivsena sõnastamine on tema käsitluses ehk kõige olulisem aspekt. Niisamuti rõhutas ta kiriku kui kasvataja rolli.

Kaasaegsetest seotakse teda kõige enam ametivend Villem Reimaniga.
Tõepoolest. Eks Kõppu võibki pidada Reimani nooremaks kaasteeliseks ja õpilaseks. Kirikust kõneldes kuulub Kõpule üks ilus fraas, mida kiriku juubelite puhul ikka tsiteeritakse. 1917. aastast ütles Kõpp: meie kirik peab olema selline, et igal inimesel tekib tunne, et see on minu kirik.

Selline oli Johan Kõpu arusaamine rahvakirikust?
Jah, selline see tema arusaamine tõepoolest oli. Üksikinimesest lähtuva usulise omapära tähtsustamise juurest liigub ta rahvakiriku tervikkäsitluse juurde. Austades üksikinimeste arvamusi, leidis ta, et eri seisukohad on teretulnud, ent kiriku liikmed peavad teadvustama, et need seisukohad peavad kiriku kui terviku mõttes ühiselt kõlama ja lisaväärtust andma. Ehk siis moodsas keeles: erinevus rikastab ja moodustab nii terviku. Ta uskus, et erinevad seisukohad peavad koos töötama ja et kirik sellest vaid võidab. Eks selleski arvamuses ole omajagu idealismi, mille teostamine ei kujunenudki kirikus ülearu kergeks ülesandeks.

Ühisosa otsimine eeldab valmisolekut teised osapooled ära kuulata. Kas Kõpp oli meeskonnainimene?
Jah, minule on küll selline mulje jäänud. Muuseas, seda on talle tema kaasaegsed ka ette heitnud. See on üks väheseid asju, mida talle üldse on ette heidetud, et ta arutanud liiga kaua ja ei võtnud otsuseid vastu kiirustades. Aga Kõpule meeldis kuulata ära erinevad seisukohad ja jõuda konsensuseni.

Hoolimata sellest, et ta juhtis väga erinevaid organisatsioone: Eesti Üliõpilaste Seltsi, Tartu Ülikooli, EELKd?
Need kõik olid suured organisatsioonid. Minu hinnangul oli ta juhina kõrgelt austatud. Selle aluseks oli seesama üksikisiku ja kollektiivi vahekorra tunnetamine. Kahtlemata oli ta ka põhjalik oma seisukohtade esitamises. Ta oli salliv, ent mitte järeleandja. Näiteks Elmar Salumaa on Kõppu iseloomustanud hoopis kui konservatiivi. Samas, kiriklike võitluste kestel oli Kõpul kirikus tugev vastasrind, mille moodustasid just konservatiivid. Et ta oli autoriteetne kuju, siis otsesõnu teda õpetusest kõrvalekaldumises ei süüdistatud, ent selge on see, et alalhoidlikele oli ta oma vaadete tõttu kirikus vastumeelt.
Kõpp ise üritas hoida eri osapooli ühendavat rolli. Mida ta tõepoolest valdas, oli oskus jääda inimesena või juhina tagaplaanile ja püüda ka näiteks erimeelsuste korral lähtuda vaadetest ning mitte minna isiklikuks. Ta jäi rahulikuks, ei ärritunud ega läinud konflikti. Aeg-ajalt lubas ta endale siiski solvumist.

Kuidas tundub, kas Kõpp sai ennast elu jooksul teostada maksimaalselt?
Ma arvan, et ta sai ennast teostada tõepoolest soovitud määral. Ainus asi, mis heidab õnnestumistele varju, on paljusid eestlasi traumeerinud pagulus.

Aga seegi ei murdnud teda. Vastupidi, ta jätkas veel jõulisemalt ning ehitas üles pagulaskiriku.
Tema õnn oli see, et sai jätkata ka pagulasena oma ametis. See aitas tal oma jõud kanaliseerida ja hoida fookuses olulisem. Muidugi tuleb mõista, et see amet polnud kergete killast, eriti arvestades pagulaste olukorda.

Millist põhimõtet rakendas Kõpp eksiilkiriku juhina?
Ühelt poolt oli ta pragmaatik, teisalt aga idealist, kes lootis, et Eesti saab taas vabaks. Eks see lootus elas esimese põlve pagulaste seas kaua. Kõpu initsiatiivil moodustati paguluses esialgu ajutine kiriku keskorgan, EELK komitee, mis ei võtnud sugugi eesmärgiks taastada kõik kiriku organid. Kõpp rääkis ikka, et pagulaste ja kodueestlaste kiriku näol on tegemist ühe kirikuga. Samas möönis ta, et poliitiliste olude tõttu tegutseb seaduslik kirik paguluses. Tema jaoks oli oluline nii põhikirjaline kui ka vaimne järjepidevus. Ta ütles, et kuna Eestis on okupatsioon ja kirik on ahistatud, siis vaba eestlus ja kirik on hoitud vabas maailmas.
Kiriku väljakutseid ja ülesandeid ei näinud ta sugugi kitsalt usulisel alal, vaid hoopis laiemalt kultuurilises tegevuses.
Liina Raudvassar