Jeesuse jumalikkus

Matthias Grünewald kujutab Isenheimi altaril Ristija Johannest pika nimetissõrmega, mis osutab ristile löödud Jeesuse suunas ning mille juurde on maalitud tekst «Vaata, see on Jumala Tall, kes maailma patud ära kannab». Ristija Johannes tundis Jeesuses ära Jumala Poja ja tema liig pikana kujutatud nimetissõrm tahaks otsekui tungivalt osutada: «Vaadake ometi, just Tema lepitab teid Jumalaga ja võtab teie hingedelt ära süükoorma. Tema on tee ja tõde ja elu; Tema on see, keda kõik inimpõlved on oodanud; kedagi teist enam ei tule, Tema on kõige algus ja lõpp.»

Jh 1:29–34 

Matthias Grünewald kujutab Isenheimi altaril Ristija Johannest pika nimetissõrmega, mis osutab ristile löödud Jeesuse suunas ning mille juurde on maalitud tekst «Vaata, see on Jumala Tall, kes maailma patud ära kannab». Ristija Johannes tundis Jeesuses ära Jumala Poja ja tema liig pikana kujutatud nimetissõrm tahaks otsekui tungivalt osutada: «Vaadake ometi, just Tema lepitab teid Jumalaga ja võtab teie hingedelt ära süükoorma. Tema on tee ja tõde ja elu; Tema on see, keda kõik inimpõlved on oodanud; kedagi teist enam ei tule, Tema on kõige algus ja lõpp.»

Jumalat saab ära tunda vaid Jumala enese abil. Nii andis ka Ristija Johannesele Jumal ise märgi, mis aitas tal Jeesuses ära tunda Jumala Poja. Kristuse ilmumisaja teemaks on taevast tulnud Jumala Poja ilmsikssaamine ja äratundmine inimeses Jeesuses. Me jätaksime midagi väga olulist ütlemata, kui kõneleksime Jeesusest vaid kui inimesest, jättes kõrvale Tema jumalikkuse. Ometi on seda viimaste aastasadade jooksul korduvalt tehtud ning tehakse tänini. Teosed nagu «Da Vinci kood» jt ei ole mitte midagi muud kui vana asja esitamine uues kuues.

Valgustusajast alates on ikka ja jälle kõneldud Jeesusest kui «suurest inimesest», «eetikaõpetajast», on püütud paljastada Tema «eraelu» jne. See, mida Eestimaalgi tänapäeval sageli revolutsiooniliste leidude või tõdedena Jeesuse inimliku (ja ainult inimliku!) elu kohta esitatakse, on  valgustatud Euroopast mõjutatud maailm  juba aastasadu kuulnud. Vana kiriku õpetusalased tülid näitavad, et sellelaadsed vaidlused polnud võõrad kiriku algusaegadelgi. Ometi on alati jätkunud inimesi, kes sarnaselt Ristija Johannesele on Jeesuses tundnud ära Jumala Poja. Ehk ei ole küll kõik saanud osa nii selgest märgist nagu Ristija Johannes, ehk on mõne jaoks tee arusaamisele, et Jeesus on tõesti Jumala Poeg, olnud veidi pikem, kuid nii ühel kui teisel juhul on Jumal ise teinud selle äratundmise võimalikuks.

Miks on aga nii oluline, et Jeesus on Jumala Poeg? Miks ei võiks Ta olla lihtsalt suur inimlik eeskuju? Mõelgem veel kord Ristija Johannese öeldule: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!» Patule annab hävitava jõu see, et patu näol pole lihtsalt tegu moraalselt väära käitumisega. Patt püüab inimest oma võimusesse haarata. Me kõik teame lihtsat tõde, et üks vale sünnitab teist. Teatud sõnade ja tegude külvamine muutub ühel hetkel iseloomuks ning inimene leiab end korraga otsekui rägastikust, millest on võimatu välja murda.

Kui Johannes Ristilöödu poole osutab, tahab ta sellega öelda: Tema on see, kes oma surma ja ülestõusmise lõikab läbi meid ümbritseva ja kammitseva patu. Kuna patul on vägi, mis suudab inimest muuta ja surmata, läheb tarvis veelgi tugevamat väge, mis suudaks inimest patu võimu alt vabastada ja talle elu anda. Kinkida talle teise orientiiri, sellise, mis annab jõudu kasvada heas. Kristus toob meie ellu midagi uut: uue elu, mis pärit Vaimust. Ristija Johannes tunnistas: «Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja Tema peale jäävat.» Vaim on pidevalt Jeesuse peal, Tema kingina saame sellest osa ka meie.

Kristusel on vägi vabastada meid patust ja ristida meid oma Vaimuga. Kuigi Johannese evangeelium seda ei maini, ütlevad teised evangelistid, et Johannes nägi Püha Vaimu Jeesusele langevat pärast seda, kui oli Ta ristinud. Johannes ütleb, et Jeesus on see, kes hakkab ristima Püha Vaimuga. Seetõttu on vahel püütud väita, nagu tähendaks Vaimuga ristimine veega ristimise väljavahetamist. Ometi ei ütle Jeesus kusagil, nagu poleks veega ristimine vajalik. Pigem on nii, et ristimine, mis varem toimus üksnes veega, sisaldab nüüd erilisel moel ka Vaimu kinkimist.

Teisisõnu öeldes: kui Johannese ristimisel oli demonstratiivne, siis Jeesuse ristimisel on efektiivne iseloom. Selliselt Püha Vaimu kinkida ei suudaks Jeesus, kes on vaid inimene ja suur õpetlane. Kuna Jeesus on Jumala Poeg, ei ole Tema surm üksnes sümboolse tähendusega. See, et õiglane sureb patuse surma, murrab igaveseks ajaks patu väe. See, et Ta surnuist üles tõuseb, piirab surma väge. Ning see, et Ta ristib vee ja Püha Vaimuga, toob meie ellu uut väge: armastuse ja halastuse väge. Seeläbi ei saa me küll üleöö teiseks inimeseks, kes mõtleb alati häid mõtteid ning teeb alati üksnes õiglaseid tegusid. Ristimine ei tähenda mingi hookuspookuse läbiviimist, küll on tal reaalne jõud anda meie elule potentsiaal kalduda patu asemel õigluse poole.

Kes on kogenud Jeesuse kaudu Jumalalt tulevat väge, ei saa kahelda selles, et see vägi on jumalikku päritolu ning et Tema, kes meile selle väe on kinkinud, on Jumala Poeg. Kõigi teiste jaoks on see mõte pahanduseks või rumaluseks. Heal juhul nähakse Jeesuses sel juhul inimlikku eeskuju, halvemal juhul kujutatakse Teda aferistist anarhistina, kes mööda laia maailma ringi rändas ja idamaa tarkade juures salakunste õppis.

Johannese antud tunnistuse juurde kuulub ilmselt veel midagi: see on Jumala Tall, kes võib lepitada ka minu patu. See, kes peab iseend enesestmõistetavalt õigeks, ei mõtle kunagi oma patu üle ega suuda Jeesuses näha Jumala Talle ja Jumala Poega.  Johannes oli keset kõrbe üksilduses elades, rohutirtsudest ja metsmeest toitudes kogenud, et ei suuda oma inimlikust jõust end patust lahti päästa. Just temal lasi Jumal näha ja tunnistada, kes on Kristus. Ristija Johannese tunnistus «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!» on kehtinud aastasadu ja kehtib täna. Sellepärast kuulub nii talle kui Ristilöödule koht Isenheimi altaril. Aamen.

Anne Burghardt,

õpetaja