Jeesus tuleb meie kõigi juurde

Advendiaeg on üks eriline aeg. 1. advendiga algab uus kirikuaasta. Uuel kirikuaastal tahab Kristus uuesti meie juurde tulla. Advent on seega ootamise ja ettevalmistuse aeg enne Kristuse sündimist.

Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu – ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud! Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.
Hb 10:19–25

Advendiaeg on üks eriline aeg. 1. advendiga algab uus kirikuaasta. Uuel kirikuaastal tahab Kristus uuesti meie juurde tulla. Advent on seega ootamise ja ettevalmistuse aeg enne Kristuse sündimist.
Meie hinges valitseb ärevus ja vaikne rõõm peagi saabuvatest jõuludest, kuid kirikus ei ole advendiaeg mitte ainult rõõmu ajaks. Seda näitab ka kirikutekstiilide violetne värvus, mis ütleb, et on alanud jõulueelne südamete puhastamise aeg. See on patukahetsuse ja paastuaeg, mis peab meid ette valmistama jõuludeks – Jeesuse Kristuse sünnipäevaks. Alles pärast seda võime me tõeliselt osa saada jõulurõõmust ning mõista Kristuse inimeseks sündimise tähtsust. Advendiajal ei käsitleta Kristuse tulemist mitte ainult nii, nagu Ta jõululoos meie juurde ilmub, vaid räägitakse ka Issanda järgnevast tulekust, kui Ta tuleb meie juurde selle maailma valitsejana ja uue Jeruusalemma rajajana.
Kuigi teatakse Jumala olemasolust, pole inimestel Jumalaga isiklikku sidet. Tihti elatakse nii, nagu Teda ei olekski olemas. Inimesed on Jumalast lahutatud. Paljud on loonud erinevatest maailmas levivatest õpetustest endale omaenda usu ja Jumalagi on nad loonud just endale sobivaks, tehes Temast oma «mängukanni». Jeesus aga tuleb meie juurde, et lõpetada rikutud vahekord inimese ja Jumala vahel. Tema tahab taastada selle katkenud ühenduse, Jeesus on elav tee, mis viib meid Jumala enese juurde.
Jeruusalemma templis oli kõige püham paik eraldatud eesriidega, sinna võis siseneda vaid ülempreester korra aastas, kuid koguduse liikmetel kõige pühamasse paika pääsu ei olnud. Jeesus lõpetas oma surmaga ristil selle eraldatuse Jumala ja inimeste vahel. Jeesuse Kristuse kaudu on Jumal ise avanud kõigile inimestele uue tee iseenda juurde.
Advendiaeg räägib meile ikka ja jälle meie juurde tulevast Jeesusest Kristusest. Jeesus tuleb meie kõigi juurde. Ta läheneb meile vaikselt ja tagasihoidlikult, mitte end jõuga peale surudes. Ta ei tule mitte selleks, et meie üle kohut mõista, vaid Ta tuleb meid päästma. Kui me vaid suudaksime kõigil päevadel uskuda Tema tulemisse ning Teda oodata, sest Issand tuleb ka täna meie juurde. Issand on alati seal, kus tema sõna tõemeeli kuulutatakse ja sakramente jagatakse.
Ta tuleb kogudusse, kes igal pühapäeval ja kirikupühal koguneb jumalasõna ümber. Ta tuleb meie juurde, kui me oma usus Tema poole pöördume. Ta tahab meid kinnitada ja õnnistada. Ta tuleb meie juurde armulaua sakramendis, et meid ühendada iseendaga ja üksteisega. Alati oleme me kutsutud osa saama osadusest Temaga. Ta tuleb selleks, et juhtida meid meie eluteel, et kuulda meie palveid ja neile vastata, ning Ta tuleb selleks, et meid aidata. Ta tuleb selleks, et me võiksime tunnetada oma patusust Jumala ees, et me võiksime kahetseda kõike seda, milles me oleme eksinud, ja minna koos Jeesusega edasi uude ellu.
Nüüd on küsimus vaid selles, kas meil on aega märgata Jeesuse tulekut meie juurde. Või oleme end «uputanud» igapäevastesse tähtsatesse toimingutesse, nii et meil pole aega märgata seda, mis meie ümber sünnib? Tänapäeva elu kohustab kõiki olema edukad ja majanduslikult hästi toimetulevad. Pangast raha laenamine kuulub moodsa ja eduka elu juurde ning isegi külmetamine ja haigeks jäämine pole enam lubatud. Kui meil pole aga aega märgata Jeesuse tulekut meie juurde, siis võib juhtuda, et meiegi elu läheb edasi vanal tavapärasel moel. Me ei märka võimalust saada üks eriline imeline kingitus, mis muudaks täielikult meie elu.
Tänapäevase kiire elutempo tõttu võivad meil jääda märkamata nii mitmedki elu tähtsad «pisiasjad». Vaatamata elu välisele särale on siiski ka neid inimesi, kes on nõrgemad ega oska oma eluga ühel või teisel põhjusel nii edukalt toime tulla. Meie kõrval on palju neid, kes vajavad tähelepanu ja abi. Aga kas me märkame neid alati? Tundub, et ligimese abistamine ja temale head tegemine ei ole enam tavapärane elu osa, vaid on meie ühiskonnas muutunud erandiks. Kristlaste kohus on märgata ka neid, kes abi vajavad, ja neid ka aidata.
Ristimise läbi on Jumal tunnistanud meid enda omaks. Ta on tõotanud olla meie juures iga päeva. Jumal tahab, et kristlaste vahel valitseks osadus, armastus ja andeksandmine. Kõige paremini võib igaüks meist anda tunnistust Kristusest just omaenda elu kaudu. Et meil endal säiliks elav osadus Jeesuse Kristusega, ei tohi loobuda koguduse ühistest kooskäimistest ega jumalateenistustest.
Kui meie, inimesed, otsiksime omal jõul teed Jumala juurde, siis ei jõuaks me mitte kunagi kohale. Jumal ei jää ootama, millal me ületame tohutu vahemaa, mis pattulangenud inimest lahutab Loojast. Jumal ise on Jeesuses Kristuses tulnud meie juurde, olgem siis ka ise valmis Teda vastu võtma. Avagem Talle oma kodude uksed ja, mis veelgi tähtsam, avagem Talle oma südamed. Aamen.

Lea Jants-Ylönen,
Nissi koguduse õpetaja