Jeesus pakub meile iseeneses lepitust

Jh 21:1–14

Anekdootlik lugu räägib Maarja Magdaleena tulekust jüngrite juurde: „Poisid,“ ütles ta, „mul on teile kaks uudist: hea ja halb. Hea uudis on see, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Halb uudis on see, et ta tahab teiega kokku saada ja rääkida sellest, mis reedel juhtus.“ Mõni ime siis, et jüngrid endid lukustatud uste taha peitsid.

Tegelikult muidugi ei tulnud Jeesus kurjustama nendega, kes ta reetnud olid. Ta tuli, et osutada halastust ning lepitada ka nende süüd. Tema, kes ristilgi palvetas oma mõrvajate eest, on seesama halastaja Jumal ka pärast ülestõusmist. Ta on seda veel tänagi.

Jeesus on halastuse Isa (vrd 2Kr 1:3) täiuslik kuju. Kohtudes näljastega toidab ta neid. Kohtudes ihulike haiguste all kannatajatega tervendab ta neid. Ta teab aga ka, et inimelu sügavaim kannatus on patt, lahutatus Jumalast ning sellest tulenev süü. Patt ei ole – vastupidiselt mõnede arvamisele – mingi pentsik vanamoodne sõna selle kohta, mida ei peeta kombekaks, vaid miski, mis meid alandab, röövib meilt meie väärikuse, nõrgestab või isegi kaotab meie suhte oma Looja, meie armastava Isa ja elu allikaga. Patt ei ole lihtsalt mingitest käskudest üleastumine, vaid suhtesse löödud haav, mis kipub mädanema ning, kui see jäetakse ravimata, võib meid täielikult hävitada. Kui võtame aega elu ja enese analüüsimiseks, siis leiame, et analoogseid protsesse kohtab ka inimsuhetes, kus lapsed oma vanemaist ära pöörduvad ning seda ka ise leinates ometi ei suuda end alandada lepitust vastu võtma, kui väga vanemad neid ka ei paluks.

Elu lahus Jumalast on kannatus isegi siis, kui sellega rohkemal või vähemal määral harjunud ollakse. Kui ei teatagi, et saaks ka teisiti: õndsalt.

Tõeline halastus püüab leevendada kannatuste põhjust, mitte vaid sümptomeid, ja nii on ka meie Issanda tegevuses kesksel kohal mitte pelgalt näljaste toitmine ja haigete tervendamine, vaid see, et ta meie patud ja süü oma ihus üles ristipuule kandis ning pakub meile iseeneses lepitust – mitte lihtsalt unustamist või käegalöömist.

Kuidas aga saame sellest halastusest osa? Esmalt muidugi ristimise kaudu, kui Kristuse õigus, puhas vaimne valge rüü, meie omaks antakse. Ent nagu päevast päeva kantavad riided, nii kipub meie südametunnistuski siin elus määrduma, halliks või koguni mustaks muutuma, nii et valge rüü kirkus enam paistagi ei pruugi. Ning just selle pärast on Jeesus seadnud meeleparanduse sakramendi, mille kaudu ta oma halastuse rohtu meile, tõbistele, manustab.

Täna kuuldud evangeeliumiloo eel sündis nõnda:

Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval /…/ tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: /…/ „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.“ (Jh 20:19–23)

Jeesus andis oma apostlitele ja nende järeltulijatele, keda me nimetame piiskoppideks ja preestriteks (ehk kogudusevanemaiks), suure – paljude arvates lausa ebainimlikult või ebaõiglaselt suure – rolli ja väe. Püha Vaim, kes tohuvabohust lõi korrastatud maailma ja võimaldas puhtal neitsil saada jumalaemaks, antakse nüüd apostlitele ja nende ametijärglastele, et inimesed ülestõusnud Kristuselt armu võiksid pälvida.

Pihile tulemine pole mitte lihtsalt kohtumine mingi kirikuametnikuga, vaid kohtumine Kristuse endaga. Nii ütleb ristimisel viimselt Kristus ise: „mina ristin sind“, armulaua seadmisel: „see on minu ihu …“ ja pihil: „mina annan sulle su patud andeks“. Isegi kui inimesed, kelle kaudu Kristus toimib, on ise patused, ei vähenda see Jumala Vaimu efektiivsust. Kui Kristus ütleb oma preestri või piiskopi kaudu: „su patud on sulle andeks antud“, siis nii see ka on sõltumata sellest, kui püha või patune on mees, kelle suu läbi need sõnad lausutakse.

Oma sulaste kaudu teeb Jeesus tänagi halastuse tööd, et ravida inimesi patu haavadest, vabastada patu koorma alt ning uuendada oma palge sarnasusse.

Tema ristisurm ei tähenda mitte lihtsalt pattude peitmist. On suur vahe sellel, kas keegi ütleb eksinule: „unustame ära“ või: „ma annan sulle andeks“. Jumala arm tahab meie suhet tervendada, meie köidikuid purustada ja meie elusid valgustada halastuse valgusega, et ka meie ise aina enam sama säraga võiksime paista nagu tähed pimedas taevas.

Meeleparanduse ja lepituse sakramendis kutsub Jeesus iga patust justkui Laatsarust oma pimedast hauast ja kõdunemisest välja astuma ning nagu Laatsaruse juuresolijaile ütleb ta oma preestritele: „Siduge ta lahti ja laske tal minna!“

See on jumalik halastus – mitte meie pattude nina alla hõõrumine ja meenutamine, vaid et saaksime vabaks, terveks ja puhtaks. Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

 

 

 

 

 

Toomas Nigola

Põlva koguduse õpetaja