Jeesus näeb meie hinge tühimikke

Nagu ikka, piiras ja ümbritses rahvas
Jeesust ka Jeerikos, kust ta oli läbi minemas. Inimesed kaeblesid oma haiguste
ja hädade üle või lootsid näha mõnd tunnustähte. Oma lühidust trotsides ruttab
tolliametnike ülem Sakkeus rahvast ette ning ronib mooruspuu otsa, et sealt
jälgida, mis toimub ja mida Jeesus teeb. Ilmselt ei tahtnudki Sakkeus, et teda
märgataks. Ta tahtis ise hästi näha, kuid jääda samas märkamatuks. Oma ameti
tõttu oli ta rahva poolt põlatud, sest ta kogus neilt maksu okupantide heaks.
Loomulikult teenis ta vaheltkasu nõudes endale korraliku varanduse. Kuid raha
ei saa ealeski täita tühimikke inimese hinges.

Ja kui Jeesus jõudis Jeerikosse, läks ta
sealt läbi. Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi; see oli tölnerite ülem, ja
ta oli rikas. Sakkeus püüdis näha saada, milline neist on Jeesus, aga see ei
õnnestunud rahvahulga pärast, sest ta oli lühikest kasvu. Siis ta jooksis
ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teda näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu
minema. Ja kui Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja ütles temale:
«Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!» Ja Sakkeus
tuli kiiresti maha ja võttis Jeesuse rõõmuga vastu. Ja seda nähes nurisesid
kõik: «Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud!» Sakkeus ütles aga Issanda
ette astudes: «Vaata, Issand, poole oma varandusest annan ma vaestele, ja kui
ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi.»
Aga Jeesus ütles talle: «Täna on sellele kojale tulnud pääste, sest ka tema on
Aabrahami poeg. Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.»

Lk 19:1–10

 

Nagu ikka, piiras ja ümbritses rahvas
Jeesust ka Jeerikos, kust ta oli läbi minemas. Inimesed kaeblesid oma haiguste
ja hädade üle või lootsid näha mõnd tunnustähte. Oma lühidust trotsides ruttab
tolliametnike ülem Sakkeus rahvast ette ning ronib mooruspuu otsa, et sealt
jälgida, mis toimub ja mida Jeesus teeb. Ilmselt ei tahtnudki Sakkeus, et teda
märgataks. Ta tahtis ise hästi näha, kuid jääda samas märkamatuks. Oma ameti
tõttu oli ta rahva poolt põlatud, sest ta kogus neilt maksu okupantide heaks.
Loomulikult teenis ta vaheltkasu nõudes endale korraliku varanduse. Kuid raha
ei saa ealeski täita tühimikke inimese hinges.

Võib arvata, et tölner Sakkeuse ajaski
sinna mooruspuu otsa igatsus täita tühimikud oma hinges. Ta otsustas haarata
kinni võimalusest, mis talle nüüd anti. Haarata kinni Jeesusest kui Päästjast.
Ta lootis vähemalt nähagi seda meest, kellest jutustati imelisi lugusid kõikjal
üle maa.

Jeesus märkab lehestikku varjule pugenud
Sakkeust ja käsib tal alla tulla, et meest külastada. Jeesus märkab ka täna
seda, mis tavapilgule märkamata jääb. Ta ei otsusta inimese välimuse,
positsiooni või varakuse üle. Tema vaatab inimese südamesse ja leiab sealt,
mida esile tuua. Nõnda märkas Jeesus ka Sakkeust, kelle tema rahvuskaaslased
olid ära põlanud. Üle tölner Sakkeuse kojaläve astus Jeesus enne, kui tölner
oli jõudnud meelt parandada. Kirjakohast näeme, et need, kes peavad ennast
õigemaks, nurisevad Jeesuse sellise teguviisi üle. Jeesusega kokku puutudes
ärkas aga Sakkeuses süütunne ülekohtuselt kogutud maksuraha pärast. Ta otsustas
selle vaestele jagada ja ülekohtu heastada.

Jeesus ootab meiltki kohest tegutsemist,
mitte oma heategude tegemise lükkamist kuhugi määramata tulevikku. Ka Sakkeusel
tuli oma otsus kiiresti langetada. Jeesus ei kõndinud ju mitte iga päev Jeeriko
tänavail. Otsustada tuli siis, kui Jeesus seisis mooruspuu all ja ootas
Sakkeuse vastust. Sakkeus suutis otsustavalt käituda ja lubada Jeesuse oma
koju. Kas meie oleme valmis avama Jeesusele oma koduust või jätame Ta välja,
kuniks saabub õige aeg nii suure ja tähtsa külalise vastuvõtmiseks?

Kuidas käitume, kui meie ukse taga seisab
keegi, kelle saabumist me pole osanud oodata? Kas laseme külalise tuppa ega tee
ülearu välja tolmukorrast riiulitel ning paberivirnast kirjutuslaual? Inimestel
on oht suunata liigselt tähelepanu ebaolulistele asjadele ja jätta märkamata
olulised asjad. Kas raiskame ootamatu külalise saabudes aja kohvi keetmise ja
võileibade tegemise peale, et oodata alateadlikult tänu oma hoolitsuse eest,
või tunneme huvi külalise enda vastu?

Jeesus astus sisse põlatud mehe juurde, et
jääda öömajale. Küllap leidis Ta sealt rikka mehe eluaseme, kuid Ta leidis
muudki – patukahetsuse, meeleparanduse ja usu. Need mõisted ei käi tingimata
koos vaesusega, nagu tihti ekslikult arvatakse. Vaesus ja õiglus ning rikkus ja
ebaõiglus ei ole sünonüümid. Oluline on südamemeelsus ja ususügavus. Täna on
sellele kojale tulnud pääste, sest ka tema on Aabrahami poeg. Sest inimese Poeg
on tulnud otsima ja päästma kadunut, ütleb Jeesus. Sakkeus oli kahtlemata olnud
kadunud hing, kuid osutus Jee-suse poolt ülesleituks.

Seegi on tunnistuseks, et Issand näeb ja
teab väga hästi, millised on meie soovid ja vajadused. Tema jaoks ei ole keegi
lootusetult hukka läinud või lootusetult patune, nagu paljudele inimestele
teiste peale näpuga näidates väita meeldib. Jeesus, kelle käes on tegelikult
kohtumõistmine, ei mõista sugugi nii kergekäeliselt hukka, kui meie seda teeme.
Inimese tõeline suurus ja vägevus ei seisne ealeski tema oskuses, võimes või
soovis kellelegi kätte maksta või kedagi karistada, vaid oskuses andestada ja
armu anda. Valitsejadki pälvivad oma kodanike austuse siis, kui nad on ausad,
õiglased, kuid armulikud, mitte vägivaldsed ja türanniseerivad. Julma
valitsejat ei austata, vaid kardetakse.

Nõnda otsib Jeesus tänagi neid, kes on
kadunud. Ta otsib selleks, et neid päästa, mitte selleks, et hukka mõista või
karistada.

Urmas Viilma,

Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja