Jeesus mõistab otsijat

Jh 4:5–26

Kiriku aastaringis on Kristuse ilmumisaeg jõulupühade valguskuma ja inglite julgustus: ärge kartke, sest ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale, teile on sündinud Päästja! Kristus on ilmunud maailmale, Iisraeli rahvale, paganatele, ka eestlastele ja minule. Kristuse ilmumine maailma tähendab kohtumist Jumala Pojaga. Kohtumisel Jeesusega on tähendus, meile kinnitatakse, et kohtumine temaga lahutab maailma ja Jumala lapsed, vaimulikus tähenduses, millel siiski ka maine ja nähtav selgus. 

Jumal saab lihtsaks inimeseks! Jumal muidugi teeb asjad lihtsaks, keeruliseks või segaseks oskame meie, inimesed, Jumalata oma elu elada. Tänases evangeeliumis leiab kirjeldamist kahe inimese kohtumine. Samaariamaal Sühhari kaevul kohtuvad keskpäeval üks janune ja väsinud mees ning üks Samaaria naine. Jaakobi pojale Joosepile pärandatud allikas on sügav, värske vee ammutamiseks vajab väsinud rändur kõrvalist abi, kedagi, kel oleks rändurile ulatada ämber. 

Naine on tulnud päeva palavaimal ajal kaevule vett ammutama. Võimalik, et ta käib iga päev siin just samal ajal, nimelt siis, kui kedagi teist kaevul pole. See naine – ta pole tavaline korralik naine, vaid erineb paljudest teistest, tema eluviis pole eeskujulik, pigem põlastusväärne. Eksijal on lihtsam hoiduda omaette, et mitte kuulda ja tajuda põlgust, hävitavaid pilke ja solvavaid sõnu. Aga eksinugi tunneb valu ja igatseb vabanemist, päästmist oma viletsusest. Jeesus mõistab, aitab teda, kes otsib ja vastu võtab.

Ebatavaline või siiski täiesti tavaline juhuslik kohtumine kaevul. Kohtuvad janused, mees ja naine. Mõlemad tahavad teisega tegemist teha. Tõsi, naine on sügavalt hämmeldunud, et see mees, kes temalt vett palub, teda üldse kõnetab. Pikale pärimusele toetuv eluviis sellist käitumist ei eelda. Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega. Ebatavalist piiride ületamist on selles loos enamgi. On Kristuse ilmumisaeg! 

Kahe inimese vahel leiab aset tõsine, sügav teoloogiline vestlus, sügavam veel juuresolevast allikast. Mõlemad kohtumise osapooled saavad janu kustutatud. Jeesuse palvet on naisel kerge täita – tal on ämber. Kui naine on Jeesusele vee ulatanud ja Jeesus januks joonud, lubab Jeesus seda, milleks ta tulnud ongi – lubab naisele elavat vett, mida juues ei janune jooja enam. Kuidas sina kavatsed mulle anda seda, mida lubad, sul pole ämbritki? Naise jaoks tema elu piinlikke üksikasju puudutav vestlus juhib teda sammhaaval mõistma, et Jeesus on Messias, maailma Päästja! Jeesus näeb ja teab, kellega ta räägib, milline on naise elu olnud, millised tema tegelikud vajadused ja lootus. Naise jaoks saab Jeesusega kohtumisest elumuutev sündmus. 

Ses loos on palju ehedat lihtsust, ligimesearmastust, teenimisvalmidust. On häbi ja vaenulikkuse põhjustatud eelarvamusi. Nõnda on see lugu tavaline ja ebatavaline ühtaegu. Liiderlikust puudulike usualaste teadmistega naisest saab Jeesusesse uskuja! Nii lihtne see ongi! Elav vesi kustutab janu. 

Oleme taas jõulupühad pühitsenud, Jõululast tervitanud, temast rõõmustanud. Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see! Päästja, Messias, eluallikas. 

Jeesus on teinud kõik, et rändajad allikale jõuaksid. Meil on kahtlusi, küsimusi. Kuidas on õige Jumalat teenida, millises paigas, millisel viisil? Suurim ime on, et Jeesus on mind vastu võtnud. Imestada ja imetleda seda, et ta on mind kõnetanud, puudutanud, saab tänuliku meelega. Üheskoos nende kõigiga, kes kummardavad Jumalat vaimus ja tões.   

Jeesusega kohtumine muudab kõik. Maised olukorrad, asjad, eesmärgid jäävad, aga neil pole enam tähendust, millele pühenduda. Maises maailmas on veel väga oluline tähendus, meie füüsiline keha vajab vett, kogu loodu vajab. Veepuudus, kuivanud kaevud, kasvavad veearved, külmunud veetorud, pudelivesi … See on küsimus ämbrist, kahtlus, mis meid ka allikale rännates mõnikord vaevab – kuidas ma saan, kui …? Maised olukorrad tuleb lahendada, janusele ulatada kruus karastava veega, kui see on mulle vähegi võimalik. Jumala teenimine vaimus ja tões muudab elu lihtsaks, sest Jumal on ligi. Igapäevase elu vaev, tüdimus ja raskused on Jumala ligiolus pisiasjad. Jeesus tuleb maailma, tuleb inimesele lähedale, ilmutab end Päästjana, tilk tilga haaval kastab Arm põudset maad, inimsüdame kuivust. Jumala lastel on julgus ja vägi kummardada teda vaimus ja tões, kogu meie olemasolu allub temale, selles tarkuses ja teadmises võime oma teed astuda. Allikale. Aukartust ja armastust, püsivust ja leplikkust kingib Jumal neile, kes teda kummardavad ja armust jagavad. Armu armu peale.

 

 

 

 

Margit Lail,

Kanepi koguduse õpetaja