Jeesus Kristus on Issand

1Kr 15:22–28

Apostel Paulus kirjutab Korintoses olevale Kristuse kogudusele lootusest, mis on temal ja kogudusel Kristuses Jeesuses. Loota Kristusele ja arvestada seejuures ainult käesoleva maailma elu oleks mõttetus. Erich Fromm on öelnud, et kui me ei tea, kes me oleme, siis asendame selle millegi omamisega ja asjad muutuvad meie osaks. Ehk teiste sõnadega: kas meie väärtus seisneb omamises või olemises?
Küsimus ei ole ka õigete asjade uskumises, vaid selles, kuhu inimene sisemiselt kuulub. Kristuse osaliseks saanu on mõistnud, et tema tõeline kodu ei ole selles maailmas. Jeesuse nime kandmise pärast tuleb tema omadel maailmas taluda nii mõndagi. Kristlased on saanud osa millestki täiesti teistsugusest, mida ei suuda mõista need, kes seda ise kogenud pole.
Kirikuaasta viimase pühapäeva tekst viitab sisuliselt liturgilise aasta ühele olulisemale asjale: ülestõusmispüha sündmusele. Nii juhib ühe perioodi lõppemine meie pilgud vahetult eesolevast palju kaugemale.
Pauluse järeldused Jeesuse ülesäratamisest ulatuvad sügavamale meie tajutavatest piiridest. Ta annab mõista, et Jumal on juba alustanud lõpuaja sündmuste täideviimisega. Uue ajastu saabumise kindlaimaks märgiks on Jeesuse ülesäratamine. Kui Jeesuse haud on tühi, siis ei saa ükski asi olla enam samamoodi, nagu ta oli enne.
Jeesus on saanud esmaseks nende seast, kes on läinud hingama. Uudselõikuse ohvrivihku näitena kasutades selgitab Paulus, et nagu templisse toodud esimesele tänuohvriks toodud viljavihule järgneb loendamatu hulk viljavihkusid põllul, nii järgneb ka Kristuse ülestõusmisele kõikide surnute ülesäratamine.
Juudid uskusid, et kõik inimesed on otseselt osalised Aadama patus ja peavad seepärast surema. Kristus on teine Aadam ja kõik, kellel on osa Kristusest, tehakse elavaks. Seejuures on mõiste «kõik» ulatus kummalgi juhul erinev. Aadamas sureb eranditult igaüks, kes inimesena on sündinud, sest nad kõik on Aadama lapsed. Kristuses on meile pakutud elavakssaamise võimalust, aga sellest saavad osa vaid need, kes tulevad usu läbi tema juurde ja saavad tema omaks. See elu, mida pakub Kristus, on tegelik ja tõeline, samasuguse kvaliteediga elu, mis on Jumalal enesel. Seda elu nimetatakse igaveseks ja sellisena ei lange see kunagi surmale saagiks.
Kõik toimub siis Jumala suure plaani kohaselt. See plaan teostub astmete kaupa. Esimeseks astmeks on Kristuse ülestõusmine. Teiseks astmeks on «Kristuse omad tema tulemises», st Kristuse rahva ülesäratamine. Kolmandat astet kirjeldatakse lühidalt ja jõuliselt: «Siis tuleb lõpp». Vastav kreekakeelne sõna telos tähendab lõppu, aga ka piiri, täiuslikkust ja saavutatud sihti. Kristuse tegevus jõuab siis oma lõppeesmärgile, kus ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale. Selline võit saab teoks alles seejärel, kui Jeesus on hävitanud kogu jumalavastase valitsuse iga meelevalla ja väe.
Kui me loeme meieisapalvet, saame aru, et käesoleval ajal kõikjal Jumala nime ei pühitseta, tema riik pole tulnud ja tema tahtmine nagu taevas, nõnda ka maa peal ei sünni. Kuid meid on kästud selliste asjade pärast paluda. Jumala riik ei ole veel käes, vaid lähedal. Kui Jumal juba praegu valitseks kuninglikult maailma üle, siis ei oleks meieisapalves sõnu «Sinu riik tulgu!».
Surm on viimane nendest vaenulikest jõududest, kes seni määrasid meie maailma elu ja saatust. Oluline on mõista, et surmas on tegemist Jumala vaenlasega. Et elu saaks võidutseda, selleks tuleb surm jäädavalt ja lõplikult kõrvaldada. Apostel näeb seda olukorda, kus «Jumal on kõik alistanud tema jalge alla». Kogu vaenlase poolt hõivatud maa-alal valitseb nüüd kuningana Kristus. Kõik see, mis on seni takistanud uue maailmakorra saabumist, on nagu minema uhutud. Ei ole enam saatanat ega pattu, surma ega kannatusi. See on uus maailm, kus Jumala telk asetseb inimeste juures. Paulus ei peatu pikemalt selle uue maailma detailide kirjeldamisel, vaid juhib meie pilgud üksnes Jeesusele Kristusele, kelle nimes nõtkuvad kõik põlved ja iga keel tunnistab, et Jeesus Kristus on Issand.
Viimase sammuna alistub ka Poeg ise Jumalale, et Jumal oleks kõik kõigis. Keegi ega miski ei asetse enam väljaspool Jumala armastust – ei taevas ega maa peal.
Meie maailma hädade põhjustajaks on eemaldumine Jumalast. Nüüd on see kõrvaldatud. Jumal valitseb kõige ja kõigi üle. See ongi igevene õndsus. Siis on täitunud see, mida me meie­isapalves nii sageli igatsedes palume: «Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi! Sinu riik tulgu! Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.»

 

 

 
 
 
Anti Toplaan,
Kuressaare koguduse õpetaja