Jeesus hüljatakse kodukohas

Aga tema ütles neile: «Küllap te ütlete mulle selle vanasõna: Arst, aita iseennast! Mida kõike oleme kuulnud Kapernaumas olevat sündinud, seda tee ka siin, oma kodukohas!» Ja Jeesus ütles: «Tõesti, ma ütlen teile, ükski prohvet ei ole tunnustatud oma kodukohas. Tõepoolest, ma ütlen teile, palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija päevil, mil taevas oli kolm aastat ja kuus kuud suletud, nii et suur nälg tuli üle kogu maa, aga Eelijat ei läkitatud kellegi juurde nendest, vaid Sareptasse Siidonimaal ühe lesknaise juurde. Ja palju pidalitõbiseid oli Iisrae­lis prohvet Eliisa ajal, ent keegi neist ei saanud puhtaks kui vaid süürlane Naaman.» Seda kuuldes said kõik sünagoogis viibijad täis raevu ja tõusid püsti, ajasid ta külast välja ja viisid üles mäerünkale, mille peale oli ehitatud nende küla, et teda ülepeakaela alla tõugata. Jeesus läks aga nende keskelt läbi ja kõndis oma teed.
Lk 4:23–30 
Armu ja rahu teile, hea lugeja. Tänases kirjakohas kohtume me Jeesusega, kes külastas oma kodusünagoogi Naatsaretis.
Oleme harjunud nägema pilte Jeesusest kui vagurast, malbest, täiuslikust mehest. Tema, kes on rahu ja rõõm, valgus ja vägevus, ilus mees ning enamasti pikkade lokkis juustega.
Kord kuulsin, kuidas minu naiskolleeg pahandas tänapäeva meeste üle ja ei olnud ta rahul ei ühe ei teisega. Küsisin temalt, milline siis peab mees olema. Ta vastas: «Mees peab olema niisugune, et kui ta ruumi sisse tuleb, siis tema karismast muutuvad kõik keeletuks ja õhkavad südamest, põlved lähevad nõrgaks ja ruumi täidab eriline fluidum – nagu Jeesus.»
Tänane kirjakoht kirjeldab meile Jeesust, kelle olemus põhjustas seda, et kogu sünagoogi seltskond tahtis teda lõpuks ära tappa. Kisati ja käratseti kogu südamest ja see ei olnud rõõmukära.
Jeesusele esitati küsimus ja et Jeesuse vastus ei olnud diplomaatiline, kuulajate kõrvu mööda, ning pigem vastuseisu tekitav, siis ilma Taevaisa armuta oleks võinud juhtum lõppeda traagiliselt.
Jeesuse elus oli missioon kuulutada tulevasest armust kõigile, kuid tema töömeetodid olid kohati pigem revolutsionäärile kui «vagurale tallele» omased. Piibel ei kirjelda tema konfrontatsiooni Rooma leegionäride seas, vaid väljakujunenud usutavaga usklike seas, kus sõna teravik ei olnud suunatud mitte inimeste, vaid väljakujunenud usutavade ja uskumatuse vastu.
Sageli on inimestel oma väljakujunenud stereotüübid kellestki ja millestki. Tänapäeva psühholoogia õpetab, et esimesed 15 minutit ja mulje, mis inimesest siis saadakse, määrab ära temasse suhtumise lähemaks viieks aastaks. Inimest ei peaks keegi alahindama, sest Jumala armu ja inimese tahte koosmõju võib olla üllatav. Olen ise kokku puutunud joodikutega, kellest on saanud karsklased, varaste ja röövlitega, kellest on saanud aususe etalonid, hoorajatega, kes on vagad pereinimesed. Neil inimestel on aga olnud väga raske ennast tõestada. Üldiselt suhtutakse neisse tõrjuvalt, sest kaasinimeste mällu on kinnistunud mineviku teod, mitte viimase aasta käitumine.
Rahvas Kapernaumas ei oodanud prohvetit enese keskelt. Nende usk oli segunenud irooniaga – kas tõesti sina, mees (Jeesus), tahad meile midagi öelda… Mida Jeesus oleks pidanud tegema? Hakkama korrektset poliitteoloogiat rääkima või trikitama nagu meie trikimeister Jürgen Veber. Oled mees või ei ole, tõesta – oli väljakutse, millega Jeesus kaasa ei läinud.
On järgimist ja tähelepanu vääriv, kui kompromissitult seisis Jeesus usu eest, elades maa peal inimesena oma tugevuste ja nõrkustega. Hiljaaegu avastasin endale suhtlemisportaali Facebook. Leidsin hämmastusega, et paljud kristlased on oma usustaatuse jätnud lahtiseks ja kohandanud oma vaateid diplomaatiliselt ümbritseva usuvaenuliku keskkonna nõudmistele ja ootustele vastavalt.
Usuküsimus on tähtis ja usk nõuab südame püüdu ning tegudes väljendust. Jeesus oli aus oma kaaslinlaste vastu ja rääkis loo prohvetite kaudu toimunud imetegudest inimestele, kelle süda oli avatud, kelle elus oli lihtne usk ja sisemine alandlikkus, au ja väärikus.
Teie, kallid kaaslinlased, ei saa midagi, sest teie usk on kinni stereotüüpides, filosoofias, traditsioonis, mitte Jumalas, oli Jeesuse sõnum oma kaaslinlastele. Kaaslinlased väljendasid oma suhtumist sellega, et läksid Jeesust surnuks viskama.
Jeesus oli maa peal inimene, mitte Jumal. Tema elu sõltus Taevaisast. Kas ei ole see kirjakoht ka tunnistuseks meile, et kui me teeme siin maailmas Taevaisa tahtmist ja teenime teda oma anniga, isegi siis, kui seisame kalju serval ja meid ähvardab surm, on lootus tema abile? Jee­sus läks läbi vihase rahvahulga rahulikult oma teed. Mingem ka meie oma usurada Jumala armuga ja kindlusega, et Taevaisa ei jäta üksi ühtegi usklikku südant.  Aamen.

Indrek Kõiv,
Tahkuranna koguduse õpetaja