Järjest nooremad saavad viimasel ajal 80

20. märtsil liitus Kose koguduse kaheksakümneste rõõmsa ja noorusliku perega emeriitdiakon Rein Keskpaik. 

Meie, nooremate jaoks on Rein ja tema abikaasa Lii kindlasti inimesed, kes on koguduses alati olemas olnud. Seal, kus on parajasti kõige enam vaja, nendes ülesannetes, kus kõige enam vaja: olgu siis pühapäevakooliõpetaja, koguduse juhatuse esimehe, kirikuteenija, jutlustaja või diakonina, ennekõike hea ning ustava sõbra ja kaasteelisena, suure soojuse ja armastusega. Jumal on kinkinud Reinule rohkesti erinevaid andeid, mis pole vaka alla jäänud, vaid ikka koguduse, kogukonna ja oma suure pere teenistusse rakendatud. 

Palusin Kose koguduse endisel õpetajal Randar Tasmuthil, kelle kõrval ja toel Rein üle 30 aasta tagasi kogudusetööd alustas, öelda kolm omadust, mis tal Reinuga kõige enam seostuvad. Pikemalt mõtlemata kõlas: Rein on ühiskondlikult tundlik, nii noortele kui vanadele hingehoidlikult lähenev, usulist kasvamist ja õppimist ning teoloogiat väärtustav ka oma väärikas vanuses. Üheskoos leidsime Reinu kombel nalja visates, et endal võib isegi meelest ära minna, et sünnipäev jälle käes, aga Rein aitab seda alati meeles hoida ja ei unusta kunagi õnnitlemast. 

Kuna 80. aastaringi täitumine sattus sobivalt pühapäevale, sai seda koguduse keskel rõõmu ja tänuga tähistada jumalateenistusega, kus sünnipäevalaps kogudust jutlusega teenis. 

Reinu ligimest armastav ja Jumalat usaldav hoiak peegeldub nii elus kui peetud jutluses: Peame meeles pidama, et meil ei ole millestki kiidelda, ei ole meie asi teiste pattudes sorida. Meie ülesanne on paluda, et Jumal aitaks ära võita meis ja meie kaasinimestes oleva pimeduse ning teeks meist tõelised valguse lapsed /…/ Kõige lihtsam reegel on muidugi palvetada iga uue päeva algul kõik eelseisvad asjad läbi. Eriti sinu jaoks suured ja tähtsad otsused. Paluda Jeesust endale saatjaks kaasa. Iga päev. Kurja rünnakutest me ei pääse, aga Issandaga koos suudame kurja ära võita.

Kose koguduse muusikajuht Kahro Kivilo, kes on Reinu kaasteeline aastast 1982, jagab mälestusi ühistest tegemistest: „Rein on mitmel viisil kolleeg, oleme aastakümneid koos teeninud Kosejõe koolis, seejärel aastakümneid EELK Kose koguduses. Neist aastakümneid koos korraga nii koolis kui kirikus. Koolis oli Rein kõikvõimalikes (juhtivates) rollides: õpetaja, kasvataja, direktor, asedirektor … Kõike seda toetas juba siis ristiinimese vaim, olles ühtaegu nõudlik ja leebe ning leebelt nõudlik nii enda, õpilaste kui kolleegide vastu. Julge oli temaga koos koolis olla mitte just kõige kergemate õpilastega vaeva nähes. 

Edasi – juhtivad teenimised koguduse juures: talgutööd, pühapäevakool (koos abikaasa Lii Keskpaigaga), jutlustaja, matusetalitaja ning juhatuse esimehe ülesannete kogum. Julge oli temaga koos kirikutorni seinu mööda „roomata“ ja lubjata – Pekkaniska tõstukit juhtis ju tema. Kellele palju on antud, sellelt nõutakse palju. Taevaisa on teda aidanud, tema palvemeel ja elukogenud inimese sisukad jutlused kandsid meid, kuni kogudusele kõige keerulisematel aegadel sai Rein diakoniametisse seatuna sisuliselt koguduseõpetaja ülesanded endale. Kõige selle juures, ka kõige pingelisemas vaevas, on aidanud meid ristiinimese eluterve ja vajalikult ülemeelik huumor, mille viljelemisel Rein on parim ja Kose kogudus rõõmsalt kaasa tegev.“

Koguduse juhatuse esimees Andres Õis jagab mõtteid eelkäijast: „Minu jaoks on Rein Kose koguduse juures usaldusmees, kellel alati naeratus suul ja head sõnad huulil. Tema kasvamine pedagoogi ametist jutlustajaks ning 20 aastat hiljem Kose koguduse vaimulikuks on oluliselt rikastanud kihelkonna vaimuvaramut.

Aastatel 2011–2015 olin kaameraga tema erinevate toimetamiste tunnistajaks, kuid ka oluliste sündmuste juures, mis on mõjutanud Reinu vaimulikku kasvamist, ja väntasin sellest portreefilmi. Aastad on läinud, aga Reinu sarm, härrasmehelikkus ja osav sõnakasutus on jäänud ning meile, kaasteelistele igati eeskujuks.“

Kose kogudus soovib Reinule Jumala õnnistust igasse päeva, et me jätkuvalt võiksime käia ühiseid radu.

Mõtteid koondas ja pani kirja Kose koguduse õpetaja

Kerstin Kask