Janu ning nälg Jumala sõna kuulmise järele

Vennastekoguduse tähendus ja olemus nii eesti rahva ajaloos kui ka tänapäeval on paljudele arusaamatu. Selgust tuleks aga otsida.

Lugesin Tartu Pereraadios oma isa jutlust ette ja mõtlesin, et paljude arusaamises haigutab mõne koha peal tühjus. See tuleb nähtavale seal, kus peaks teadma usulisest taustast meie ajaloos ning selle mõjust eesti rahva kujunemisele kultuurrahvaks.
Miks vennastekogudus on olnud ja on jätkuvalt olemas ning vajalik, sellest ei saagi aru minevikku tungimata. Olen kuulnud, et keegi on vennastekogudust koguni vabamüürlusega võrrelnud. Selliste võrdlusteni jõudmine näitabki nende inimeste teadmatust meie rahva pärimusloost.

Rahvas võttis omaks
8. juunil pidas Eesti Evangeelne Vennastekogudus oma teist suvepäeva taasiseseisvunud Eestis. Kuid see ei tähenda, nagu oleks vennastekogudus mingi uus ühendus. Vennastekoguduse iga on Eestimaal juba pisut üle 280 aasta. See pole aga olnud ega ole mingi salaorganisatsioon, mille olemust ei tohi tunda, vaid avalik ja vajalik iga eestlase jaoks.
Keskmes on olnud kuulutus Jeesusest Kristusest kui ristilöödust ja ülestõusnud Issandast. Kohtumine Kristusega on saanud alguse patutundmisest, patukahetsusest, patu tunnistamisest ja andeksandmise otsimisest.
Liikumise tõid meie maale käsitöölised Saksamaalt Herrn­hutist. Rahvas võttis selle vastu, süttis sellest ja muutis selle meie oma varanduseks. Me ei jaga seda tänapäeval nagu võõrast usulist tunnetust, vaid tunnetame vennastekogudust meie oma rahva arengu tähtsa mõjutajana.
Minu meelest on mu isa 1974. aastal piiblipüha jutluses (Am 8:11–12) väga selgesti viinud kokku meie rahva ajaloo ja vennastekoguduse seose ning vastastikuse mõju. Ta räägib füüsilisest näljast, kuidas see on ette valmistanud vaimset nälga Jumala sõnade kuulmise järele.
Kasutan lõike sellest jutlusest: «Meie kodumaa on üks tunnistaja sellest, et niisugune nälg ja janu on tõelisus olnud ka meie rahvale. 200 aastat tagasi, umbes 1730. aastal, tulid meie maale esimesed Herrnhuti vennad. Lihtsad käsitöölised Saksamaalt õppisid mõisates kuidagi selgeks maakeele ja hakkasid eesti rahvale kuulutama Jumala sõna. Ja imeline – meie rahva südametes tõusis nii tohutu igatsus selle sõna kuulmise järele, et sündis suur usuline ärkamine.
Meie rahvas oli viletsust, nälga, katku läbi elanud ja pisut oli veel inimesi järele jäänud sellel maal pärast Põhjasõda. Need inimesed teadsid, mis on nälg, aga nüüd puudutas nende südant üks teine nälg: nälg Jumala sõna kuulmise järele. Kui nad olid Jumala sõnaga kokku puutunud, siis oli neil tunne, nagu oleksid nad ühes rikkalikus lauas istunud ja sealt leiba söönud, eluleiba, ja see on neile jõudu andnud.
See oli neile niisuguse imelise jõu andnud, et nad nägid rüüstatud maast üles tõusmas uut elu. See oli imeline. See niisugustest viletsuse aegadest alles jäänud vanemate nälg on meie rahvale palju tähendanud. Nad tundsid nälga ja janu Jumala sõna kuulmise järele.»

Õppida lugemise tarkust
Vennastekoguduse liikumine andis tõuke ka Piibli ja vaimuliku kirjasõna trükkimisele ja janu ning nälg Jumala sõna järele ajas lihtsaid inimesi kirjatarkust omandama.
Veel mu isa jutlusest: «1739. aastal ilmus Piibel maakeeles. Nad tahtsid seda lugeda ja peerutule valgel õppisid nende käest, kes tundsid lugemise tarkust, sedasama tarkust, et Jumala sõnaga kokku puutuda. Nad nägid palju vaeva selleks, et oma orjarahva keeles tundma õppida Jumala sõna, ja pole siis ime, kui 18. sajandi keskel tuli vennastekoguduse liikumine meie maale ja meie rahvas oli sellest nõnda haaratud, et vaevalt keegi neist poleks olnud elava Jumalaga kokku puutunud.»
Sel ajal sai alguse ka eesti rahva aktiivne kultuuriline areng.
Kasutan taas oma isa jutlust: «Üks minu kõrgesti haritud koolivend jutustas hiljuti mulle oma uurimuste tulemustest. Ta küsis, missugune imeline asi see oli, et kui 1780. aastal ilmus trükis üks vaimulik raamat, seda trükiti 5000 eksemplari, siis lühikese ajaga oli see raamat ära müüdud. Kahe aasta pärast ilmus teine trükk, 6000 eksemplari, ja jälle oli see varsti ära müüdud.
Siis olid rahvavanemad huvitatud sellest, kas tõesti eesti rahvas mõistab kirja lugeda. Mis selgus? Eesti rahvast oli 18. sajandi lõpupoolel ainult 5% kirjaoskamatuid, samal ajal oli suurel Venemaal ainult 5% kirjaoskajaid! See minu kõrgelt haritud koolivend küsis: «Mille tulemus see on?» – «See on selle nälja ja janu tulemus, mis need inimesed tundsid Jumala sõna kuulmise järele!»»
Ja veel üks illustratsioon minu isa kaudu sellest minevikust: «Selle Tekoa karjuse (Aamose) ennustus on meie oma kodumaal täide läinud ja ma loen kirikukroonikast, et vana õpetaja Karl Bluhm, andku Jumal talle õnnist hingamist, ta magab Tarvastu surnuaial, tema kirjutab 1842. aastast, et kõik Tarvastu talupojad on hernhuutlased.
Kõikides taludes loeti pühakirja, jutluseraamatuid; lapsed tulid palvetundideks kokku oma kodus. Kuidas oli see mõeldav? See oli mõeldav sellepärast, et nälg ja janu oli Jumala sõna kuulmise järele.»

Palvetoa lähedus
Vennastekoguduse liikumine tõi vaimset nälga ja janu tundvale rahvale nälja ja janu kustutuse. Selle tulemusena sai üldse võimalikuks rahva intensiivne vaimne areng.
Luterlik kirik oli olemas, kuid kirikuõpetaja oli altaris ja kantslis, s.o ühel pool, ja kogudus teisel pool. Vennastekoguduse usulise liikumise omapära oli rahva rakendamine Jumala sõna ja usulise osaduse kogemuse edasiandmiseks inimeselt inimesele. Vennastekoguduse palvetoas oli üksteise lähedus, vendade kuulutuse ja tunnistuse sõnad, ühised palved ja laulud, need süvendasid osadust.
Pealegi olid kirikuõpetaja ja mõisnik palvetoas, kui nad sinna tulid, talupojaga võrdsed, istudes samal pingil. Lihtsad vennad, seisuslikult teoorjad, oskasid lugeda, õppisid loetust aru saama ja loetut arusaadavalt teistelegi jagama. Kirjatarkus ei olnud ainult privilegeeritute eesõigus. See tõstis tavalised inimesed teistega võrdsele tasandile ning lisas eneseväärikuse ja vajalikkuse tunnet. Kirikus ei olnud nii. Saks istus seal oma istmel või eraldatud loožis ning kirikuõpetaja tuli käärkambrist altarisse ja kantslisse ja läks käärkambrisse tagasi.
See on vennastekoguduse omapära, mis on sobinud eesti rahvale. Läheduse ja ühesolemise väärtustamine on andnud sellele erilise tähenduse. Luterlikul kirikul on olnud oma kindel osa ja tähendus, aga vennastekogudus on laiendanud töövälja.
Ei ole õige arusaamine, nagu oleks vennastekogudus olnud konfliktis kirikuga. Oli vaimulikke, kellele vennastekogudus ei olnud meelepärane ja vastuvõetav. Kuid sellele vaatamata tulid vennastekoguduse liikmed kirikusse jumalateenistusele ja olid hoolsad armulaual käima. Nad palusid oma õpetaja eest.
Kui vennastekoguduse tegevus on pärast nõukogudeaegset katkestust taastatud, siis on selles olnud soov samas suunas jätkata. Kahtluse alla võib seada, kas sellist vormi, nagu oli vennastekogudus minevikus, on enam tänapäeval vaja.
Muidugi ei ole võimalik seda liikumist elustada õnnistusrikkas mineviku vormis, kui väga ka inimlikult ei sooviks. See töö oli ilmselgelt Jumala seatud.
Kuid luteri kirik ei ole tänapäeval sellises positsioonis, et ta mingit vaimset abi ei vajaks. Kui leidub neid, kes on valmis Jumala sõna jagama kodustes ringides, palvemaja tundide lihtsas ja lähedases õhkkonnas, siis on see ju tervitatav.
Eesti Evangeelne Vennastekogudus on iseseisev organisatsioon, aga mitte kirik, vaid osadusühendus. Iseseisev olemine annab võimaluse traditsiooniliste töövormide kasutamiseks. See on vajalik, et ei peaks hõljuma erinevate reformide ja tuulte-meelte meelevallas.
Vennastekogudusel Eestis puuduvad oma sakramendid ja vennastekogudusse kuulujad saavad osa sakramentidest oma koguduses. See peaks tõendama koostöövalmidust ristiinimeste keskel. Järelikult püüab vennastekogudus omalt poolt teha kõik, et üksmeel võiks valitseda. Meie väärtuseks, mida kõrgelt hindame, on kokkuhoidmine usulisel tasandil, pidades tähtsaks Jeesust Kristust kui oma Issandat.

 

 

 

 

Eenok Haamer,
kirikuõpetaja ja Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem