Janne Kütimaa: üle kõige on tulnud inimesi armastada

Raamatuga „Minu Ahvenamaa“ tuntust saanud Janne Kütimaa lõpetas sel aastal Tartus kõrgema usuteadusliku seminari (KUS) ja oli parima lõpetajana kutsutud ka presidendi vastuvõtule. Intervjuus Eesti Kirikule räägib ta oma diplomitööst, kasvamisest usus ja möödaläinud suvest.

Lõpetasid sel kevadel Tartus baptistide seminaris teoloogiaõpingud cum laude. See ei ole sinu esimene kõrgkool, mille lõpetasid. Millised on olnud sinu varasemad õpingud?
Pärast keskkooli õppisin Tallinna kergetööstustehnikumis sekretär-asjaajajaks. Sel alal töötasin vaid aasta, sest tundsin, et minu jaoks on varuks midagi enamat. Seejärel õppisin ühe aasta rootsi keelt Kruunupyy rahvaülikoolis Põhja-Soomes. See andis hea aluse jätkata põhjamaade keelte õpinguid Turu Akadeemias, mis on Soome ainus rootsikeelne ülikool. Filoloogia magistrikraadi omandasin Turus 2005. a. Kõikide koolide vahepeal olen täiendanud end teoloogia, psühholoogia, sotsiaaltöö ja kirjutamise valdkonnas. KUSi jõudmine ja teoloogia õppimine süvendatult oli minu jaoks palvevastus.

Oled teinud ka saateid Pereraadios ja laiema tuntuse said Ahvenamaad tutvustava raamatuga. Millega oled nüüd igapäevaselt seotud?
Aasta esimene pool oli lõputöö kirjutamise aeg. Aga viimased neli ja pool aastat olen sõitnud Eestist Ahvenamaale, et sealset pisikest adventkoguduse gruppi teenida. Seal olen teinud kõike alates ruumide ümberkorraldamisest, supi keetmisest kuni hingehoiu, jutlustamise, piiblitundide ja erinevate kirikute pastorite ühistel koosolekutel osalemiseni. Olen olnud seotud ka rootsikeelse raadiotööga, teinud palvusi, toimetanud soomerootsi adventkoguduse infolehte jpm.
Minu jaoks on Ahvenamaa kogudus suurem ja laiem kui üksnes need, kes iga nädal kirikus käivad või koguduse nimekirjas on. Neid, keda tähele panna, julgustada või kuulata, on kõikjal palju. Üle kõige on tulnud inimesi armastada. Olukordades, kus koolis õpitust ja raamatuist loetust ei ole vastusena piisanud, on tulnud lihtsalt armastada. See on sageli keerulisem kui kõik tehtud eksamid, lõputööd või tööjuhendid kokku, aga Jumala armus ja väes võimalik ning eelkõige vajalik.

Rakendusliku kõrgkooli lõpetamiseks tegid projekti vormis diplomitöö, mis on realiseerunud veebileheks ja kõigile kättesaadav.
Minu huviorbiidis oli algusest peale „oma lugu“. Lõpuks sai fookuseks „Kuidas leida oma lugu?“. Uurisin, kuidas oma elu mõtestada loo ehk narratiivina. Nii saab inimene teadvustada, et tal on võimalus valida, kuidas tema elu lugu siit edasi jätkub, vaatamata sellele, milline see on seni olnud. Sõltumata sellest, kas inimene on kristlane või mitte, võib tema elu juhtida teadvustamata koorem või lahendamata seik, mille avastamine ja tervenemise leidmine võib inimese elule uue suuna ja avaruse anda.
Mitmed uurijad ja praktikud on välja töötanud häid mudeleid, mille abil oma elu mõtestada loona. Näiteks USA psühholoog Dan McAdams on loonud küsimustiku, mille alusel näha oma elu raamatuna. Küsimustiku raames suunab ta inimese leidma oma senise elu läbivat teemat ja elule kui raamatule pealkirja ning jagama seni kogetu peatükkideks. Sellisest oma elu tundmaõppimisest võib saada inspireeriv, süvendav ja julgustav või lausa elu muutev kogemus.
Suurt rolli mängib minu lõputöös Soome terapeut ja hingehoiuteraapia koolitaja Saara Kinnunen, kes on raamatu „Sovintoon elämän kanssa“ (Lepituseni iseenda eluga) autor ning samanimelise koolitusprogrammi looja ja üks eestvedajatest. Tema kolmemõõtmelise lepituskäsitluse põhialuseks on lepitus Jumalaga, mis loob soodsad tingimused leidmaks lepitust iseenda ja kaasinimestega. Tal on väga hästi õnnestunud ühildada teoloogiline ja psühholoogiline teadmine tervikuks nii, et inimene võiks oma elu tema loodud mudeli kaudu analüüsida, leida tervenemist, vabanemist, uuenemist ja lepitust. Igakülgne lepitus on inimese üks keskseid vajadusi.
Logoteraapia looja psühholoog Viktor Frankli kaudu tõin töösse kannatuse mõiste ja viisi, kuidas kannatusele, mis on sageli paratamatult osa inimese elu loost, leida tähendus ning seeläbi ka mõtestatus elu laiemas kontekstis. Teised spetsialistid, kellele oma töös toetusin, on pastorid Dietrich Schindler ja Graig Croeshel, kes keskenduvad elu lõpu küsimustele.
Mainitud autorite teooriad ja praktikad said aluseks. Lõin kodulehe www.minulugu.com. Seal olevates videotes olen kokku koondanud lõputöös uuritu lihtsas vormis: lugude tähenduse ja jutustamise vajaduse, pöördepunkti rolli inimese elus, lepitusvajaduse jne. Iga lühivideo lõpus on küsimus ja nii saab videoid kasutada grupivestluse korraldamiseks palvegrupis või isiklikult.
Oma loo leidmise teema on lai ja sain sellega vaid põgusalt lõputöö projekti raames tutvuda. Oleks põnev seda üsna interdistsiplinaarset teemat sügavamalt uurida. Näen selles suurt potentsiaali.

Millist kasu näed veebilehe www.minulugu.com kasutamisel tulevikus?
Kodulehel on oma loo kaardistamise ehk leidmise abivahendeid küsimustike näol. Kristlastest psühholoogid Eestis on näinud neis küsimustes vajalikku abivahendit, mida töös klientidega kasutada. Minu töö retsensent, kristlasest pereterapeut näeb loodud materjalides kasulikku tugimaterjali pastoritele, hingehoidjatele, terapeutidele ja teistele huvilistele.
Lõputöö ei ole lõplik. Kõik, mis on seni tehtud, on loonud hea aluse, et sellega vajadusel jätkata. Kodulehe võib tõlkida teistesse keeltesse, materjale lisada ja täiendada. Kui Jumal annab tervist ja võimalusi, sooviksin kodulehe sisu edasi arendada – elavamaks, praktilisemaks, käepärasemaks. Tervenemise, lepituse ja taastumise teel on hea leida tuge ja loodud koduleht võib olla üheks tugipunktiks inimese kasvu- ja oma loo leidmise teel. Huvi korral võib ka välja printida kodulehe kaudu voldiku „Kuidas leida oma lugu?“.

Kui olid 3. juulil presidendi vastuvõtul Kadriorus, kas said Kersti Kaljulaidile ka isikliku tervituse edasi anda?
Kiitusega diplom ja presidendi vastuvõtt tulid mulle üllatuse ja kingitusena ülalt. Tänan selle eest Jumalat ja inimesi, kes pidevalt mu õpingute lõpusirge pärast palvetasid. Presidendile võtsin kaasa kingipakikese, milles oli minu sulest 2016. aastal ilmunud raamat „Minu Ahvenamaa“, Ahvenamaa leib, lõputöö voldik ja spetsiaalselt presidendi jaoks meisterdatud kaart. Kaardile kirjutasin head soovid ja julgustuse meie riigi esinaisele ning õnnistussoovi.
Roosiaias kõlas presidendiga fotografeerimise ja tema tervitamise taustaks vali muusika. Just sel hetkel, kui minu järjekord kätte jõudis, jäi bänd vait ning oli võimalus öelda oma tervitus kuuldavalt ja kingipakk üle anda. Oli põgus, kuid väga meeldiv kohtumise hetk. Presidendi kõnest kõigile lõpetajatele jääb meelde tõdemus, et elame ajal, mil õppimisvõimalused on avaramad ja paindlikumad kui kunagi varem. On hea aeg ja tark on neid suurepäraseid võimalusi ära kasutada.

Kuidas on kulgenud sinu suvi, mida jagad Eesti ja Ahvenamaa vahel?
Suvi on kulgenud Jumala armust kantult ja tema plaane sammhaaval avastades. Minu puhkuseplaan number üks läks lörri, aga teadsin, et Jumalal on oma plaan. Selleks osutus üks väike elektri ja veeta onnike pisikesel Ahvenamaa saarekesel, kus sain pea kakskümmend päeva veeta. See oli üks hädavajalik ja õnnistatud puhkuse aeg Jumala kõnetuste ja loodu ilu keskel.
Loodus annab palju võrdpilte elu ja Piiblist loetu kohta. Ma ei ole näiteks kunagi varem näinud, kuidas tuule suund mõne minutiga lõunast põhja pöördub ning kuidas see veepinnal ja looduses välja näeb. Istusin kaljul ja imestasin, suu ammuli. See andis palju edasist mõtteainet ja sügava vaimuliku kogemuse. Sellist pilti linnamelus või ka looduses kiirustades ei näe. Selleks peab aega olema.
Haigrud, sookured, rästikud ja nastikud, hülged ja naaritsad, kitsed ja merikotkad olid minu naabriteks. Suur nauding on kulgeda looduse taktis, kella vaatamata. Tasapisi tõmbasin märkmikus suured suveplaanid maha ja nautisin lihtsalt puhkamist: lugemist ja kirjutamist, kuulamist ja vaatamist, kõnelusi Jumalaga ja looduses müttamist ning igal õhtul kolme kilomeetri kauguselt vee toomist.
Vesi sai seal pisikeses veeta onnis teise väärtuse. Seda tuli teadlikult minna tooma – planeerida, võtta aega, kõndida „kaevule“ ja tagasi, et siis vett hoolikalt kasutada ja mitte raisata. Sellest sai omamoodi igapäevane palveteekond. Sarnane on lugu ka eluvee hankimisega – selleks tuleb eraldada aeg, astuda omapoolsed sammud, et päevane kogus kätte saada. Ja nii iga päev. Aasta aasta järel. Andku Jumal meile kõigile argipäevaseks palve- ja eluvee teekonnaks jaksu ja oma õnnistus!
Sirje Semm

Janne Kütimaa
Sündinud ja kasvanud Tallinnas.
Peab oluliseks oma seto juuri.
Õppinud Tallinnas, Turus ja Tartus.
Adventkoguduse liige ja teenija.

Pildigalerii: