Jakob Hurda sõnum kõnetab ka tänapäeva eestlast

22. juulil tähistati vaimuliku ja kirjamehe ning ärkamisaja juhtiva tegelase Jakob Hurda (1839–1907) 180. sünniaastapäeva.

Mitmesuguste ettevõtmistega üle Eesti peeti meeles rahvuslast, kes sündides talupojaperes ei unustanud ka kõrgelt koolitatud mehena oma eesti juurt ning kelle mälestuseks ja elutöö säilitamiseks asutati 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum Tartus.
Kas see ei olegi siis Jumal, küsib algklassiealine lapsele omase siirusega, kui näeb Jakob Hurda kujutist kuni 2010. aastani kehtival kümnekroonisel rahatähel. Saan kuulda, et lapse ettekujutus Kõigevägevamast ühtib just täpselt siin kujutatud 19. sajandi kultuuritegelasega. Et pilt heatahtliku pilguga täishabemes eakast mehest punakal rahatähel lapse mõtted turvatunnet pakkuva Taevataadi juurde viib, polegi ehk väga imeks panna.

Hurda hurjutus
Jakob Hurt oli siiski inimene, mitte Jumal, ehkki tema tegevus ligimese heaks ja eesti rahva hüvanguks on kahtlemata üleinimlikku kaalu. Samuti on tema elukäigu uurijad nimetanud Hurda armastusväärset loomust ja lahket olekut. Et pink oli lühike – lõikust palju, aga töötegijaid vähe –, tuli Hurdal sarnaselt teiste oma aja aatemeestega teotseda mitmel rindel. Tema autobiograafiat uurides tuleb aiva imestada, kas ja kuidas oli võimalik kõige sellega ühemeherammust hakkama saada. Sestap pole küll imestada, et Jakob Hurt on jätnud Eesti lukku kustumatu jälje ning tema osa rahvuslikus liikumises on raske ülehinnata.
Jakob Hurda poolt paatosega öeldu „Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt“ mõjub tänapäevalgi aktuaalselt. Samuti pole minetanud tähendust Hurda hurjutus, et sünnilt eestlane ei tohiks oma rahvust, isamaad ja emakeelt maha salata.

Põllumehe asemel pastoriks
Pärimus räägib, et veel siis, kui Jakob Hurda talupojast isa poja Tartu suurkooli viimiseks hobust vankri ette rakendas, küsinud ta, et noh, Jakob, kas tahad põllumeheks või pastoriks saada. Veel lootis Himmaste koolmeistri ametit pidav Jaan Hurt, et poeg kodust põldu kündes teda talulaste õpetamises abistama jääb. Jakobi igatsus akadeemilist haridust saada oli siiski vääramatu. Vennastekoguduse taustaga isa ei andnud voli valida ülikoolis eriala ning kuulekas poeg ei põtkinud ka vastu, kuigi väidetavalt oleks ta ise eelistanud teoloogiale keeleteadust.
Aga ka teoloogiat tudeerides leidis andekas noormees võimaluse filoloogilisteks arenguteks. Keeleküsimus jäigi tema süvendatud huviks. Eesti keel, sealjuures murdekeel ja rahvaluule, oli südamelähedane surmani. Lisaks usuteaduse alasele kandidaaditööle Tartu ülikoolis kaitses ta keeleteadusliku doktoritöö Helsingi ülikoolis.

Vaimulikuna hinnatud
Toonitades Jakob Hurda panust rahvaluule ja vanavara kogumisel on ajuti ülekohtuselt tagaplaanile jäetud tema roll vaimulikuna. Justkui olnuks usuteadus ja vaimulikuamet talle vastumeelne ja pealesunnitud. Tegelikult oli Hurt ka kirikutöös pühendunud.
Et Hurt kohe pärast ülikooli lõpetamist vaimulikutööle ei asunud ning igapäevaleiba hoopis kooliõpetajana teenis, tuleb süüks panna baltisakslastele, kes Hurda koguduseõpetajaks kandideerimist ei toetanud.
Osutudes 1872. aastal valituks Otepää koguduse õpetajaks, saavutas ta siin kiiresti populaarsuse. Tema heas eesti keeles peetud jutlusi käidi kuulamas naaberkihelkondadestki. Eriti pööras noor vaimulik tähelepanu haridus- ja seltsielu elavdamisele.
Ka Peterburis, kuhu Hurt kohaliku eesti koguduse õpetajaks 1880. aastal kutsuti, omandas ta kiiresti laialdase tunnustuse ning kogudus armastas ja austas oma karjast. „Eesti kogudus Peterburis ei ole rikas. Tema liikmed on suurem jagu väljateeninud ehk pileti soldatid, liht-töötegijad, teenijad ehk ka käsitöölised, kes näpud suus elavad,“ kirjutas Jakob Hurt ajalehes Olevik. Sestap oli väga hinnatud Hurda tähelepanu vaesemate koguduseliikmete toetamisele. Ainelisele toele lisaks pöörast Hurt suurt tähelepanu haridusküsimusele.

Pidukõnega tuntuks
Jakob Hurt alustas ühiskondlikku tegevust juba üliõpilasena Õpetatud Eesti Seltsis ja Vanemuise Seltsis. Oli aastatel 1870–1883 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja aastatel 1872–1881 Eesti Kirjameeste Seltsi president. Rahvuslikus liikumises oli nn mõõduka suuna esindaja, kes taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist.
Laialdase tuntuse võitis, kui 1888. aastal alustas rahvaluule kogumise suurkampaaniat, mis pani aluse ühele esinduslikumale rahvaluulekogule maailmas. Ometi seostatakse Jakob Hurda tähelendu esimese üldlaulupeoga 1869. aastal Tartus, kus ta 29aastasena sõnastas pidukõnes kolm üleskutset: jääda oma rahvusele truuks, kasvatada rahva ühtsustunnet ühistegevuse kaudu ja edendada emakeelset haridust.
Liina Raudvassar

* Artikkel ilmub Eesti Kiriku lugeja Jaan Veskimäe innustusel, kes tegi selleks ka sihtotstarbelise annetuse Jakob Hurda mälestuseks.

Jakob Hurt
Sündis 22. (vkj 10.) juulil 1839. aastal Põlva kihelkonnas Himmaste külas Lepa talus
Oli kirikuõpetaja, rahvaluule- ja keeleteadlane, rahvusliku ärkamisaja tegelasi
Algatas eesti rahvaluule kogumise ja teadusliku publitseerimise
Innustas koguma ja säilitama ainelist vanavara
Osales juhtivas rollis paljudes ärkamisaja organisatsioonides
Haridustee: Põlva kihelkonnakool, Tartu kreiskool, Tartu gümnaasium, Tartu ülikooli usuteaduskond
Teoloogiakandidaadi kraad 1865 Tartu ülikoolis, keeleteaduse alane doktorikraad 1886 Helsingi ülikoolis
Kuulus korporatsiooni Livonia, oli Eesti Üliõpilaste Seltsi algatajaid ja auvilistlane
Abielus Eugenie (neiuna Oettel) Hurdaga, lapsed Mathilde, Max, Rudolf, Hildegard (suri väikelapsena), Linda, Helmi (suri väikelapsena)
1872–1880 Otepää õpetaja, 1880–1902 Peterburi Jaani koguduse õpetaja
Suri 13. jaanuaril 1907 (vkj 31. detsembril 1906), põrm toodi Peterburist Tartusse, maeti 17. jaanuaril 1907 Maarja (praegu Raadi) kalmistule

 

Pildigalerii: