Jaan Bärenson: Piibel on ja jääb ajast aega

Ligi veerand sajandit Eesti Piibliseltsi peasekretärina ametis olnud kunstiajaloolane Jaan Bärenson tähistas 13. novembril 60. sünnipäeva.

Jaan Bärenson on nagu sügav kaev, kust ammutades põhja kätte ei saa. Nii jääb meil seekord rääkimata tema armastus liivlaste vastu, reisid teistegi hõimurahvaste juurde.

Õppisid Tartus alma mater’is ajalugu. Missugune oli sinu suhe esimestel semestritel õpetatavate ainetega?
Tegin eksamid ära põhimõttel, et vaenlast peab tundma. Lugesime Lenini teoseid, mõnikord küll leninlikult, st diagonaalis. Eksamite sisu oli tihti üks ja seesama, ainult rõhuasetus oli erinev. Olgem ausad, kommunismi ideoloogia on primitiivne. Nimetuse järgi oli küll teaduslik kommunism, teaduslik ateism, aga ega seal teadust ei olnud.

Ometi nii mõnigi soovija ei läinud ajalugu õppima, sina aga küll.
Mäletan, et minul tuli neljandas klassis selgus, et tahan saada ajaloolaseks. See huvi oli kogu aeg. Kasvamine kristlikus perekonnas seda soovi ei vähendanud. Ma ei tea, kust selle tarkuse sain, aga 8. klassi lõpus otsustasin edasi õppida ehitustehnikumis arhitektuuri erialal. Ühiskonnas hinnati spetsialiste ja mina unistasin restaureerimisvalitsusse tööle saamisest, et edasi minna ülikooli.
See ei olnud väga lihtne, sest seltsimehed, kes õpetasid tehnikumis ühiskonnaõpetust, hoolitsesid, et ülikooli vastavad instantsid oleksid teadlikud, kellega tegemist. Võtsin restaureerimisvalitsusest iseloomustuse, et olen noor aktiivne spetsialist ja rahvamalevlane. (Rahvamalevlased olid vabastatud paraadil lipukandmise kohustusest.) Vestlus dokumentide vastuvõtmisel kestis siiski mitu tundi. Kui küsiti, kas olen valmis kooli õpetajaks minema, jaatasin. Teadsin, et nagunii ei lasta. Siis vastuvõtja muigas, aga lubati siiski sisseastumiseksamitele.

70ndate lõpus, 80ndate alguses õppis teisigi praegu tuntud ajaloolasi.
Meie põlvkonda jäävad Küllo Arjakas, Lauri Vahtre, Mart Laar, Ott Sandrak. Neist osa minust nooremad, osa vanemad, aga õppisime ühel ajal. Lõpetasin ülikooli 1984. aastal koos Maarika Valgu, Siim Tanel-Annuse, Mart Kalmu, Ott Sandrakuga jpt.

Mina võiks öelda, et ülikoolis käimine on olnud üks paremaid asju elus.
Meie, ajaloolased, oleme ettevaatlikud rõhutama üht või teist etappi, me vaatame perspektiivi. Võib öelda, et hariduse omandamine ENSVs oli üks vastupanuliikumise vorm. Meie põlvkond sai õpetust veel nendelt õppejõududelt, kes olid sündinud enne sõda nagu Helmut Piirimäe või Sulev Vahtre, Herbert Ligi. Need mehed kandsid järjepidevust, püüdsid uues olukorras säilitada ausust, et mitte minna kompromissile ühiskonnas võib-olla oluliseks peetud mängudes.
Lapsepõlves ja nooruses oli minu elus mitmeid ülikooliga seotud mehi. Rannarootslane, baptisti teoloog ja ajaloolane Joel Efraim Dahl oli Paul Ariste hea sõber. Nii mõnigi kord olin nagu postiljon Petškin Dahli ja Ariste vahel. Ariste tegi ikka ülikooli kohvikus kohvi ja Moskva saiakese välja ja samas andsin talle mõne mikrofilmi üle või võtsin vastu. Ariste hoolitses kõikide üliõpilaste eest, ta oli selline isalik.
Samas kasvasin Priit Rannuti, Harri Haameri, Osvald Tärgi ja Osvald Olviku mõjuväljas. Nendega samasse põlvkonda kuulus Albert Ruutsoo, nimeuurija Edgar Rajandi, Arpad Arder. Minu unistus oli jätkata seda, mida nemad olid ees teinud. Täna ajaloolasena oskan seda nii sõnastada, tookord mitte.

Sa oled mitme seltsi asutajaliige.
Esimesel muinsuskaitseklubide kokkutulekul Jüris 1987. aastal kirjutasin koos teistega alla üleskutsele moodustada Eesti Muinsuskaitse Selts, mis juba detsembris 1987 ka loodi. 1991 detsembris taastati Eesti Piibliseltsi tegevus. Need on selle jäämäe kaks tippu. Mäletan, et kui piibliseltsi tegevusega aktiivselt alustasin, jäi muinsuskaitse seltsi jaoks aega vähem. Hea kaasvõitleja ja sõber Trivimi Velliste oli seetõttu kurb. Ütlesin talle, et Eesti Piibliselts on kõige vanem rahvuslik organisatsioon. Ka piibliseltsi üks eesmärk on taastada rahva mälu. Kui tähistasime seltsi 200. aastapäeva, siis ütles Velliste, et ma olen õigel teel. Paljude uute organisatsioonide loomine ja vanade taastamine langes 1990ndate aastate algusesse.
Tagantjärele vaatan, et meil oli ettevalmistus oikumeeniliseks tegevuseks olemas: olid eri põlvkonnad, konfessioonid, vaimulikud. Kõik kokku õpetas nägema seoseid, kuidas üht või teist asja teha ja mitte loobuda. Nõukogude ajal oli ju noortetöö kirikus keelatud. Ometi peeti 1970ndatel noortelaagreid, kus oli 200 noort koos.
See on olnud ettevalmistus tänasele koostööle. Ma olin laagrite üks korraldaja, vastutaja. Alustasin, kui olin 16, noortejuhina. Oleviste koguduses olid Helari Puu, minu vend Mati, Enn Palmik, Mart Rannut jt. Ühel pool oli pastorite risk meie tegevust aktsepteerida, teisel pool seltsimeeste mõtlemine. Ega me teadnud, kuidas pastorid pidid seltsimeestele vastama, sellest kõneldi hiljem. Oleviste kogudus on olnud ettevalmistuseks oikumeenia sünnile. Seal sai õppida, kuidas teistega arvestada.

Oled aastaid Oleviste baptistikoguduse diakon.
Olen, juba 25 aastat, sama kaua ka vanematekogu liige. Kuna meil on suur kogudus, on meil viis pastorit. Mul on mõnikord võimalus pühakirja lugemise, mõnikord jutlustamisega teenida. Abilisena pean ikka kohal olema.
70–80ndatel oli noorte hulgas suur ärkamine, kirikusse tuli sadu noori. Oleviste kiriku altari ees oli hipisid üle Nõukogude Liidu. See on meie põlvkonna aeg ja see on oluline periood kiriku ajaloos. Olid oma head ja vead nagu igas revolutsioonis. Usuline ärkamine oli ka protest valitseva korra vastu. See kõik on olnud ettevalmistuseks, et olen saanud Eesti Piibliseltsis tegutseda.
Oleviste kiriku tornis oli raadiosaatja ja kaabel jooksis kõrvalmajja, kus asus julgeolekuorgan. Mäletan, et ükskord talvel kaevati kaabel tänava alt läbi, sest Stockholmi päevalehes oli olnud pilt, et julgeolek teeb kirikuga koostööd!

Piibliseltsi viimane piiblipäev oli Eesti Rahva Muuseumis. Kui sageli sa arhitektuuri ja kunstiajalugu õppinuna hindad hooneid, kuhu satud?
Töötasin küll restaureerimisvalitsuses ja hiljem Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimisinstituudis, aga ümbritseva hindamine kuulub paratamatult elu- ja mõttelaadi juurde. Kogu muinsus ja arhitektuur on tervik. Ma ise olen olnud rohkem keskaja spetsialist, aga paratamatult on tulnud tegelda laiema keskkonnaga.
Kui Eesti vabariiki taastati ja mu vana kooli arendati rakenduskõrgkooliks, kutsus tolleaegne rektor ja minu õppejõud Arvi Altmäe mind arhitektuuri ajalugu, restaureerimist ja muinsuskaitset õpetama. Tuli läbi mõelda, mida inimene peaks teadma kiviaja koopast kuni moodsa arhitektuurini. Selge, et kõiki olulisi objekte ei saa õpetada, pidi andma kondikava. Siis õppisin mõtlema, kuidas õpetada, ja hindama, mis on millega seotud. Ajalugu pole aastaarvud, teadma peab protsessi, pidepunkte. Ükski ajastu ei ole halb või parem, nad on lihtsalt erinevad.
Iga põlvkond peegeldab materiaaltehnilisi võimalusi, püüdlusi ja taset. Originaal on hindamatu, aga koopia on koopia. Ükskõik, kui hea see on. Tänapäeva taset näitab see, kuidas osatakse moodne olemasolevasse keskkonda paigutada. Varasemat keskkonda ei tohiks lammutada, et sinna teha uut. Sellist barbaarsust ei tohiks olla. Seda hoiakut, et meie teeme, on praegugi paljudel. Õppejõu aeg oli minu jaoks väga hariv.

Sinu elu võiks kokku võtta kahe sõnaga „pärandi hoidmine“.
Muinsuskaitseline tegevus algas külakalmistute korrastamisega. Kalmistutel tuli täita vanaraua kogumise plaani. 1980ndate keskel hakkasime Tallinna vanu kalmistuid inventariseerima. Tallinnas on mitmeid eri rahvaste ja koguduste kalmistuid, kõik väljendavad erinevat kultuuri. Kalmistukultuurist kujunes minu ala. Sealt kasvas välja Vabadussõja mälestusmärkide taastamine. Kui seltsi registreeriti, siis öeldi, et tahate taastada kodanlikku riiki. See oli mälu taastamine. Nõukoguliku režiimi  lõpu algus. See oli soov anda uuele põlvkonnale tagasi pärand, mis meile kuulub. Alati on jõutud põhiväärtuste juurde tagasi. Ka selle juurde, mis on kristlaste pühakirjas Piiblis.

Missugune piiblitekst sind enim kõnetab?
See sõltub, millal, missuguses situatsioonis ja mis eesmärgil ma pühakirja loen. Ajaloolasena võiks öelda, et Vana Testamendi sõdade lood, aga tagantjärele mõeldes on saanud minu jaoks üha enam tähenduslikuks Luuka 21:33: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.“
Kuna mu isa oli jutlustaja ja diakon, siis usklikuks saades sain ühes maakoguduses sõna võtta ja valisin selle teksti. Piibliseltsi enam kui 25aastane tegevus on tõestanud, et need Jee­suse sõnad kehtivad. Tol hetkel tundus see ilus mõte ja salm, palju noori tuli kiriku juurde ja see oli nagu tõestuseks, et jumalasõna kestab.
1970ndatel olin jumalateenistuse ajal Laial tänaval. Tuli Inturisti giid grupiga ja sõnas, et tänapäeval enam keegi kirikus ei käi. Vaene giid ei teadnud, et jumalateenistus lõpeb. Pühakoja uksed läksid lahti ning sajad noored ja vanad tulid välja. Turistide näod on siiani silme ees! Kirik toimis vaatamata ideoloogiale.

Mille üle oled rõõmu tundnud?
Ikka piibliseltsist, kes kuulub Ühinenud Piibliseltside perre. Igal aastal tõlgitakse Piiblit 50 uude keelde. See on midagi nii erilist. Protsessis olles näed, et paljudel rahvastel pole üldse kirjakeelt ja nad peavad selle alles looma. Meil ei ole seda probleemi. Piibel on enim trükitud ja tõlgitud raamat maailmas. Isegi ükski moeajakiri ega eneseabi õpik ei ulatu selleni. See on ja jääb.

Missugused piibliväljaanded on või on olnud sinu jaoks olulised?
Minu isiklik ennesõjaaegne Uus Testament, see on aastast 1911, gooti tähtedega, Bergmanni ja Malmi redigeeritud. Harjusin sellega ära. Üks vanatädi kirikust kinkis selle, arvan, et 14. sünnipäevaks. Tema mees oli köitja ja see oli ka köidetud. 1938. aasta Harald Põllu tõlgitud Uus Testament oli nii emal kui isal. Vanaisa Karl Kibuspuu oli Eesti Piibliseltsis tööl 1940. aastani. Hiiumaal saime sauna pööningult erinevaid piibleid (osa ka köitmata, st poognates), mis leidsid kasutamist meie suguvõsas.
Kui 1968. aasta tõlge ilmus, sain selle oma pastorilt 16. sünnipäevaks. Pastor ei kirjutanud oma nime sisse, sest Piibel oli tulnud salakaubana.
1991. aastal piibliseltsi taastades oli tõsine arutelu, kas trükkida edasi 1968. aasta väljaannet koos selle puudustega, kuigi tegemist oli Euroopa kontekstis ühe moodsama tõlkega, oma aja tipptasemega. 1997 ilmunud Piibel sai kokku pandud erinevatest tõlgetest: oli puudus ajast ja ressurssidest ning kogemustest. Aga ta oli oluline mitmeti: taastatud piibliselts taastas oma põhikirjalise tegevuse pärast sunnitud pausi Nõukogude okupatsiooni ajal; Piibli lugejatele, kogu ühiskonnale sai edastatud teadmine, et oleme uuesti võtnud vastutuse enda kätte.
Ainult eesti rahvas saab kasvatada oma järeltulevat põlvkonda. See on meie vastutus ja see lõi aluse uue piiblitõlkijate põlvkonna tekkele. See protsess jätkub. Iga üksik tõlge on rikastav. Mida rohkem on tõlkeid, seda lähedasem on pühakiri tavalugejale. Pärand, mida esivanemad meile säilitasid, tuleb uuele põlvkonnale edasi anda. Üks olulisi asju, mida piibliselts on teinud, on järjepidevuse hoidmine. Meie lapselapsed näevad, kuhu oleme jõudnud.
Rita Puidet

Jaan Bärenson
Sündinud 13. novembril 1957.
Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli 1984 kunstiajaloolasena.
Olnud Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Piibliseltsi asutajaliige.
Aastast 1994 Eesti Piibliseltsi peasekretär.