Issandas hoitud 50 aastat

20. märtsil, palmipuudepühal tähistas Kanepi koguduse õpetaja ja Võru praostkonna abipraost, 2007. aasta ema tiitli pälvinud Margit Lail oma 50. sünnipäeva.

Kevade esimese päeva pärastlõunal kogunesid Margit Laili lähedased, sõbrad ja ametikaaslased Võru praostkonnast ning pastoraalseminari päevilt tänujumalateenistusele Kanepi kirikusse. Koos juubilariga teenisid praost Üllar Salumets ning õpetajad Andres Mäevere ja Urmas Nagel.
Rohkete õnnesoovide ja lilledega üle külvatud, uues Maarja sinist ja Ristija Johannese punast värvi tikandiga linases kleidis särav päevakangelane naljatles hiljem kultuurimajas külalisi soojalt tervitades, et kirikus saadi osa maavaimuliku kargest töökeskkonnast ja ehk ta sündis just seetõttu kaks kuud enne tähtaega, et oma juubelit palmipuudepühal tähistada.

Väsimatult tegus
Kui mõtlen sõbrana Margitile, siis esimesena tuleb silme ette ilmatu palju jõudev ja siiralt oma elu Jumalale pühendanud suurpere emast vaimulik, kelles on ühtaegu paras annus nooruslikku rahutust, otsides ikka uusi väljakutseid, ja teisalt küpset rahu, mis paitab lähedalolijate südameid. Temalt võib elu keerulistes olukordades saada nii julgustavat toetust kui ka karmi väljaöeldud tõde.
Kaks nädalat enne pidupäeva kohtudes räägib Margit, kuidas ta eelmisel õhtul käis oma kaheksast lapsest noorima, viieaastase Johannesega suusatamas, alustas hiljuti koguduses piiblimeditatsioone ja hommikul pidas jumalateenistuse ning leeritunni. Saame vaevalt pool tundi koos teed juua ja omaküpsetatud kooki maitsta, kui ta ruttab Põlgastesse pühapäevakoolitundi.

Vanavanemate palvete toel
Margit kõneleb, et kogu tema elu on seotud kirikuga. Esimesteks usuõpetajateks olid vanaema ehk memm ja papa ehk vanaisa, kirikuõpetaja Armand Leimann, kes õpetasid selgeks palved ja kirikuskäimise. Ta ei mäleta, et oleks kunagi kahelnud Jumala olemasolus ning isiklik suhe Kõigekõrgemaga pole seotud valuliste otsingute ega kahtlustega.
Ta lisab mõtlikult: «Samas on elus olnud mitmeid sügavaid, värvikaid küsimusi ja katsumusi, mis on maailmavaadet avardanud ja usku kinnitanud. Mind on kandnud vanavanemate ja nende usukaaslaste palved. Tagasivaates näen tõesti erilist hoidmist ja õnnistust. Olen kogenud sügavat usku ja osadust Kullamaa ja Rõuge koguduse inimestega. Mitmed helged inimesed on eriliselt südames ja olnud eeskujuks.»
Margit Lail, kes alustas oma vaimulikuteed 1996. aastal Palamuse koguduses ning siirdus ühes perega 2000. aastal Kanepisse, tunnistab siiralt, et talle meeldib vananemine: «Füüsiliselt tekib küll äratundmisi, et pole enam see, aga siis avastad jälle aktiivsemat liikumist. Lähen ka kirikusse enamasti jala või tõukerattaga. Minu loomuses on uusi asju avastada. Olen eluga rahul. Ikka leian uusi rõõmsaid värve oma ametitööd tehes.»

Vaimuliku kutsumus
Ehk sai vaimuliku kutsumus alguse eredalt meeles olevast hetkest – papa surmapäeval sõitis Margit bussiga Rõuge poole ja mõistis, et ei taha jääda kirikus ainult pühapäevaseks kohalkäijaks.
Hea sõnaga meenutab ta oma õpetajaid Seppo Alajat, Pille Valku, Jaan Kiivitit, Gustav Piiri, Randar Tasmuthit. Kogudusetöös õpetaja Margit Nirgit ning ei jäta nimetamata kursusekaaslasi ja praostkonna ametikaaslasi, kelle toetusel ta on kasvanud. Õpingud ja kogudusetöö poleks aga edenenud ilma kindla tagalata, abikaasa Peetrita, kellega ollakse Jumalale tänulik viie tütre ja kolme poja ning esimese lapselapse eest.

Elu muutev puudutus
Neli korda pühal maal käinud Margit soovitab seda palvereisi kõigile. «Iisrael on kogemus, mida ei oska sõnadesse mahutada. See muutis mu elu, aga muutus on olnud ettearvamatu. Seal oli kõik täiesti teistsugune ja samas väga omane. Lahkudes teadsin, et lähen tagasi, ja järgnev aasta oli igatsuse aeg.
Iisrael on sügav puudutus, mis raputab kogu olemist. Iga järgmine reis on lisanud uut nii vaimses kui maises, häid kaaslasi ja sõpru. Püha maa kutsub ikka veel, aga tunnen end suurepäraselt ka kodukirikus, ma ei põgene sinna, vaid käin hingamas,» jagab Margit.
Eesti luterlik kirik on juubilarile kõige õigem ja lähedasem vaimulik kodu. «Eks meil ole ka puudusi, aga ainult see on minu kodu. Oleme külvajad ja see põld, millel toimetame, on eelnevate põlvede külvitöö. Saame tänases teha, mis võimalik, ja pühendumist olen kogenud kirikus palju. Erinevad inimesed ja seisukohad on rikkus, vennaarmastust ja üksteisest arusaamist peaks aga olema enam,» on juubilar veendunud.
Usuelu elamiseks on Eestis Margiti hinnangul head võimalused, kuigi see tähendab ka vastuvoolu ujumist: «Sügava usuveendumuse korral on ümbritsev siiski vähema mõjuga ning sisemise kasvamise rõõm ja Jumala läheduse kogemine olulisim.»
Kätlin Liimets