Issanda teenistuses

Mk 3:13–19

Apostlite pühapäev ja päeva evangeelium kõnetavad kuidagi eriliselt. Liturgiline värv on punane, see viitab Püha Vaimu juhtimisele ja veretunnistusele. Apostlitena tunneme Jeesuse jüngreid, keda Jeesus seadis ametisse ja kes jäid algristikoguduses usu tunnistajateks. Apostlite roll kasvas märgatavalt, kui Jeesus oli nende juurest juba ära võetud. Siis ei saanud nad enam olla füüsiliselt Jeesuse järel käijad ja õpilased, vaid tuli olla Jeesuse esindaja. Enamik apostlitest andis oma usust tunnistust vere hinnaga. 

Päeva evangeelium kõneleb apostlite kutsumisest ja ametisse seadmisest. Evangeelium algab sõnadega: „Ja Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis … Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama …“. Jeesus on siin kutsuja ja valiku tegija, ta on ka ametisse seadja. Johannese evangeelium ütleb seda veel selgesõnalisemalt, kui annab edasi Jeesuse sõnad: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks“ (Jh 15:16).

Apostlite ametissekutsumise ja -seadmise kirjelduse juures torkab silma, et rõhutatakse eriliselt apostlite nimesid. Neil kõigil on oma nimed, tähendusega nimed. See on oluline. Töö jumalariigis ei ole kunagi nimetu ja anonüümne. Töö on alati seotud konkreetsete inimestega. Nii nagu igal töötegijal on oma nimi ja nägu, nii on ka jumalariigi töö erinev igas konfessioonis ja kogudustes. Konfessioonid kannavad endas rohkem ajastu, teinekord ka geograafilise piirkonna nägu. Iga kogudus on aga oma töötegijate nägu. 

Vahest see meeldib meile, vahest mitte. Aeg-ajalt on ikka küsitud, et kas see tohib nii olla. Kui on tegemist ühe kirikuga, miks siis kogudused on oma arusaamades ja tegemistes nii erinevad? See nähtus kuulub aga kindlasti apostliameti juurde ja väljendab tegelikult kiriku rikkust.

Vaadakem kasvõi nelja evangeeliumi. Evangeeliumid kannavad lausa oma koostajate nimesid, sõltumata sellest, et nad kõik tunnistavad Jeesuse eluteest ja tema õpetusest. Evangeeliumi koostajad on evangelistid, mis on kirikus väga lähedane mõiste apostlitele. Evangeeliumid on erinäolised, sest nende koostajad on erinevad isiksused. Üks rõhutab ühte, teine teist asja. 

Kas see on puudus? Kindlasti mitte. See annab võimaluse veel aastatuhandeid hiljem, ka tänastele inimestele, saada tõesemat pilti toonastest sündmustest. Erinevus loob ruumilise pildi. Nii tajume tegevust ja olukorda sõnade taga.

Evangeeliumi jutustuse järgi valis Jeesus apostlite hulka ka Juudas Iskarioti, kes tema ära andis. See, et teda siin nimekirjas ilusasti ära tuuakse, ei ole kindlasti tööõnnetus, millest peaks vaikima, vaid on teatud mõttes lausa evangeeliumi nael. Jeesuse kutse ei tähenda alati töötegija õnnestumist. Jumala kutse ei ole preemia. See ei ole lõpptulemus, vaid algus. Kutse peole võib olla tänuavaldus tehtud töö eest, kutse tööle tähendab aga ennekõike usaldust töötegija vastu. Antud juhul Jeesus usaldas jumalariigi töö inimeste kätte. Jeesus usaldas jumalariigi töö ka Juudas Iskarioti kätte.

Võimalus osutuda väärituks on alati olemas. Nii on see ka apostli ametis. Kiriku ajaloost saame esile tõsta apostelliku ameti kandjaist lugematul hulgal väga erinevaid näiteid. Näeme piiritut usku ja usaldust, lausa üliinimlikku ohvrimeelsust, paraku on võimalik näha ka alatust ja oma kasu tagaajamist. Sõltub, mida vaadata.

Küllap on õigus ka neil, kes ütlevad, et see, mida näeme, näitab meie endi vaimset palet. Inimene märkab asju, mida ta ära tunneb. 

Ainult kahetseda pole siin aga midagi. Tahaksime jah, et kiriku ajalugu oleks ainult puhas ja eeskujulik, aga kuhu jätame siis inimese? Armastame sageli korrata, et eksimine on inimlik. See, et apostli amet on usaldatud inimeste kätte, on viimselt siiski positiivne ja lausa lunastava tähendusega. Meid ekslike inimestena ei ole kõrvale tõugatud, meid on kutsutud jumalariigi tööle. Jeesus on andnud selle kutse ja ülesande. 

Üks tuntuim Jeesuse lause on öeldud just kartlikele ja ekslikele inimestele, kui ta neid teele saadab: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:18jj)

Apostel Paulus lisab hiljem juurde: „Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks …“ (1Kr 3:11jj)

Oleme Issanda teenistuses – tarkust, kartust ja õnnistust selleks!

 

 

 

 

Jüri Vallsalu,

Hageri koguduse õpetaja